Olen siin mõnda aega ringi vaadanud ja mulle hakkab tunduma, et olen kogemata sattunud tutvumisportaali asemel mõnda sotsiaalabi osakonna ootesaali.
Üks otsib meest, kes maksaks arved. Teine vajab uut pesumasinat. Kolmandal oleks kiiresti üüriraha vaja. Neljas tahaks lihtsalt, et keegi kannaks natuke raha üle, sest... no miks mitte. Kui juba küsida, siis küsida suurelt.
Vahel tekib küsimus, kas järgmine kuulutus on juba stiilis: "Tere! Kas keegi ostaks mulle kahetoalise korteri? Lillekimbu võib ka kaasa võtta."
Ja kõige huvitavam on see, et kui julged öelda, et tutvumisleht ei ole heategevusfond ega pangakontor, siis oled sina see paha inimene. Abi küsija ei näe endas probleemi. Probleem oled hoopis sina, sest sa ei taha tema elu kinni maksta.
Mulle jääb täiesti arusaamatuks, kust tuleb mõte, et võõras inimene peaks lahendama sinu rahalised probleemid. Tutvumisportaali tullakse üldjuhul inimest otsima, mitte järjekordset püsimaksekorraldust vormistama.
Jah, elu on kallis. Seda teavad kõik. Enne jõule koguvad MTÜ-d annetusi, poliitikud leiavad endale jälle mõne preemia ja hinnad tõusevad kiiremini kui palk. Aga sellest ei sünni automaatselt järeldust, et nüüd tuleb iha.ee-sse kuulutus panna ja loota, et mõni üksik heasüdamlik – või lihtsalt naiivne – mees su kulud enda kanda võtab.
Veel iroonilisem on see, et selline "vajan abi" kuulutus toimib mõne mehe jaoks nagu allahindluse silt kaubanduskeskuses. Kohe joostakse kohale, sest kuskil on naine, kes on väidetavalt hädas. Mõni lähebki siira sooviga aidata. Mõni loodab selle eest midagi vastu saada. Ja mõni saab alles hiljem aru, et tegemist polnudki meeleheitel inimesega, vaid lihtsalt väga osava rahakotiotsijaga.
Loomulikult on ka neid, kellel on päriselt raske. Neid ei maksa ühe puuga lüüa. Aga ärme mängi naiivseid. Kes siin pikemalt ringi vaatab, märkab üsna kiiresti, et mõni "hädaolukord" kestab kuid või isegi aastaid. Küll on vaja külmkappi, siis pesumasinat, siis telefoni, siis üüri. Häda on millegipärast alati sama, ainult ostunimekiri muutub.
Ja siis jõuame järgmise nähtuseni – intiimsete piltide ja videote müümiseni. See paneb mind ausalt öeldes muigama. Internetis on tasuta täiskasvanutele mõeldud sisu rohkem, kui üks inimene elu jooksul ära vaadata jõuab. Aga ikka leidub keegi, kes usub, et just tema udune peeglipilt vannitoast on see puuduolev meistriteos, mille eest inimesed järjekorda võtavad.
Professionaalid müüvad toodangut, sest see on nende töö ja nad konkureerivad kvaliteediga. Siin jääb aga tihti mulje, et eesmärk ei ole midagi erilist pakkuda, vaid lihtsalt järgmine elektriarve või üür kuidagi ära maksta.
Kõige kurvem ei ole isegi raha küsimine. Kõige kurvem on see, et osa inimesi on hakanud pidama seda täiesti normaalseks. Justkui olekski tutvumine see, et üks pool kirjutab "Tere!" ja teine vastab pangakonto numbriga.
Tutvumisleht ei ole sotsiaalabi amet. See ei ole heategevusfond. See ei ole kiirlaenu kontor ega isiklik rahakassa.
Kui sinu tutvumiskuulutus meenutab rohkem ostunimekirja kui enesetutvustust, siis tasub korraks peeglisse vaadata ja endalt küsida, kas sa otsid inimest või lihtsalt järgmist sponsorit.
Sest need on kaks täiesti erinevat asja.