"Igaüks lahkub elust nõnda, nagu oleks ta äsja ellu sisenenud. Võta kes tahes - nooruk, rauk, keskealine - kõigi juures kohtad ühesugust surmahirmu, ühesugust eluvõhiklust. Kellelgi pole midagi tehtud, me ju paigutame oma hüved tulevikku. See on saavutanud tarkuse, kes surres on niisama muretu nagu sündides. Kuid nüüd me väriseme, kui oht läheneb, meil pole hingekindlust ega puna palgel, täiesti kasutud pisarad voolavad. Kuid mis oleks häbiväärsem muretsemisest muretuse enda lävel olles? Põhjus on selles, et kõikidest hüvedest oleme ilma, nurjunud elu teeb meile vaeva. Ükski osa temast ei jää meie juurde pidama: möödub ja kaob. Hästi elada ei taha keegi, selle asemel tahavad kõik kaua elada, kuigi hästi elada saaksid kõik, kaua elada - mitte keegi".

"Mis on tarkus? Alati sedasama tahta ja sedasama mitte tahta. Sel puhul pole tarvis ka pisitäiendust, mille kohaselt soovitu alati õige peaks olema; alati saab ju inimesele meeldida ainult see, mis on õige. Inimesed seega ei tea, mida nad tahavad, välja arvatud hetkel, mil nad tahavad; alatiseks pole tahtmine ja mittetahtmine selgunud kellelegi. Otsus muutub pidevalt, pöördudes iseenda vastandiks, ja paljude jaoks saab elust mäng. Vähesed on iseenda ja oma kavatsuste peremehed, ülejäänud meenutavad jõgedes ujuvaid asju: nad ei liigu, vaid neid kantakse. Mõningaid neist kannab ja kohtleb rahulikum laine pehmemalt, teisi rebib tugevamini; mõningad kannab ta vaibuval voolul lähimale kaldale, teised paiskab tormitsev vool merre. Tuleb niisiis määrata kindlaks, mida tahame, ja selle juurde püsima jääda".

"Vaata üle see, mis meid meeletusse ajab, millest loobume ohtraid pisaraid valades - sulle selgub, et raske pole mitte kahju, vaid kujutlus kahjust. Keegi ei tunne kadumist, vaid mõtleb seda. Kes kuulub endale, pole midagi kaotanud. Aga kui vähestele saab see osaks, kuuluda endale?"

"Keegi nendest, kellele rikkused ja aunimed annavad kõrgema seisundi, pole suur. Miks ta siis näib suurena? Sellepärast, et teda mõõtes arvad sa ta suuruse hulka ka pjedestaali. Kääbus pole suur, seisku ta pealegi mäe otsas; koloss säilitab oma suuruse, isegi kui ta kaevanduses peaks seisma. Selle pettuse all kannatame, see eksitab meid, et me kedagi ei hinda selle põhjal, mis ta on, vaid lisame talle sellegi, millega ta on ehitud. Sellepärast, kui sa tahad inimest õigesti hinnata ja teada, milline ta on, siis vaata teda alasti. Pangu ta maha pärandus, pangu maha aunimed ja muud saatuse petukingid, loobugu isegi kehast. Uuri tema hinge, milline ja mismõõteline see on, kas ainuüksi enese või millegi võõra läbi suur."


Need mõningad laused pärinevad Vana-Rooma filosoofilt Lucius Annaeus Seneca nooremalt ja seda täpsemalt tema 124 kirjast, mis ühtse kogumikuna kannavad nime Epistulae Morales ad Lucilium (moraalikirjad Luciliusele). Seneca on tuntud kui stoitsistliku filosoofi, riigimehe ja näitekirjanikuna, kuid praegusel ajal mäletatakse teda ehk paremini kui keiser Nero õpetajat ja hilisemat nõuandjat. Seneca traagiline lõpp omaenese käe läbi ja seda keiser Nero käsul on tänapäeval üks enim tuntumaid detaile tema elust.