Siin tekib küsimus, et mis on endast naisena lugupidamine ja kas see on tähtsam kui end naisena tundmine?

naisena tundmine? kuidas seda mõista? kui selle nn naisena tundmise hinnaks on enese alandamine ja sisuline allasurumine, siis milline naine sellest järg jääks?
mis on endast lugupidamine? üldjoontes võtan ma seda nii, et ma ei võta vastu mulle otseselt kahjulikke otsuseid või otsuseid, mis kuidagi minu enesetunnet halvavad. otsuseid, mis mulle ei sobi. enda vajaduste osas järeleandmiste tegemisega mitte nõus olemine.

Utha, see mida sa kirjutasid, on ju puhtalt endast inimesena lugu pidamine, naisena lugupidamine peaks ikka olema seotud soorolli täitmisega. Naisena saad sa ennast tunda vaid mehe(meeste) seltskonnas.

mhh? missuguse soorolli? selgita mulle, kuidas aitab armukeseks olemine minu nn soorolli täitmisele kaasa ja mis on selles naiselikku. sinu arvates. ma ei saa pihta

kahtlane arusaam sul. mina tunnen ennast naisena kogu aeg, olgu ma siis meeste seltskonnas või naiste seltskonnas. muidugi eelistan ma naistele meeste seltskonda (loomusest tingituna), aga ma ei saa aru sellest, kuidas sellest ilma olemine mind vähem naisena ennast tundma peaks panema

naisena enda identifitseerimine ja endast lugupidamine peaksid käima käsikäes

Utha, naisena enast tunda tähenda eelkõige olla armastatud ja ihaldatud. See, et sa naiste riideid kannad ja naiste wc's käid ei lähe arvesse.

ma olen ka meeste wc-s käinud asja ajamas ja ma ei ütleks, et see, et ma siis selle teise poole valisin, minust mehe tegi.
aga üldiselt saan sust aru. loodan saada.
seda ma ju tahangi selgeks teha, et ma eelistan mittearmukesest mehe poolt ihaldatuks olemist armukesest mehe ihalusele. minu enesehinnangut see ei tõsta ja rohkem naisena ma ka ennast ei tunne. lihtsalt nii on.

Küsimus on seksis.
Kui seksi ei tee, siis on hea sõber.
Kui seksi tehakse, siis on armuke.

Kui sõbraga jalutada käevangus, siis kuidas peaks teised inimesed teadma, et kas tehakse seksi või ei tehta?

Seega on see armukese-sõbra teema ainult isikutele endale oma suhte sildistamine.

kes seksib seksi saamise pärast, kes omab põhimõtet seda mitte teha, kui võimalust pakutakse. valikute küsimus

Siis tuleb sõbraks mitteseksikas mees valida.

Tutt ma ei saa kiita, sa lähed kadedusest kringliks.

Ma saan aru, kui inimene ei seksi sest ei taha, aga kui vaba inimene tahab, väga tahab, ainu põhimõtted ei luba???

ka seda võib teha.- endale sõbra võtta. mehed võtavad sõbranna. aga siis võiks jälgida või oleks mõtet jälgida seda, et see võetud „sõber“ siis ajakirjakaanega liiga sarnane poleks. ma veel ei kujuta endale seda ette, kuidas „ajakirjaga“ väljas käiakse ja seksitakse. naisteajakirjaga või kaanepildiga meesteajakirjast.
ärge võtke sõna-sõnalt

jf, ma ei oska teiste eest vastata. ma isiklikult loodan, et igal inimesel on mingid tõekspidamised, mis kujundavad ta just selliseks inimeseks nagu ta on. kes ta oleks ilma nendeta?

Jott, sa peaks teadma, et põhimõtteid ei ole olemas. Põhimõtted on kõige muutlikumad mõtted üleüldse.

Põhimõte on algidee millest arenevad kõik teised mõtted. Aga kui põhimõtteks ongi arenguvõimaluseta kinnismõte? Või hoopis mingi dogma, mida ei tohigi muuta, sest keegi tark ja tähtis on kunagi nii väitnud ja selles kahelda pole lubatud? Kas see kõik ei taandu lõpuks iseenda vägistamisele?
Ei ole olemas absoluutset tõde s.t. igalühel on oma ja tõe vastand pole vale, vaid teine tõde. Ja alati tasub mõelda, et äkki see teine tõde sobib ka minule.

Eelpool olnud küsimusele vastuseks- kompromisse tehakse igas suhtes. Kahe erineva inimese puhul on paraku soovid erinevad. Näiteks kui mu sõbranna tahtis täna klubisse minna aga minul oli selleks võimalus eile siis ma ei leia, et oleksin seetõttu egoistlik ja temaga mittearvestav kui ma ta endaga ikkagi kaasa meelitasin. Sama on ka meestega. Näiteks kui ku meestuttavale meeldib jahil käia siis ma ei keela talle ju seda lihtsalt põhjustel, et mul on relvade suhtes foobia. Tingimus on vaid see, et ta ei tiri neid minu juurde kaasa. Nii on elus enamuste asjadega.

ma ei tea. mingid reelgid võiksid siiski inimestevahelistes suhetes kehtida. kui ühed ei leia seda ühte ühedavat lüli üles, siis leitakse see teistega.
üks näeb kinnisideed ja arenguvõimalusi, teine vastupidiselt sellele näeb takistusi iseenda arengule. erinevad oleme.
ma armastan iseennast ja inimesele, keda armastad, sa ei valeta. st et ma ei tegele enda petmisega. liiga suur realist selleks.

Kõik tegeveused ei pea ju omavahel alati 100% klappima üks-ühele.
Üks käib kalal, teine jahil aga ühine osa mida koos tehakse on näiteks seks.
Ongi ühsiosa loodud ja mõlemad teevad seda täie naudinguga.

Minu meelest ju loogiline. Kui heale seksile lisndub veel muidki ühiseid huvisid on see ainult hea. Ma ei oota iialgi, et kui mu meestuttav tuleb minuga kohtuma ning hakkab näiteks sokki kuduma kuna mulle seda teha meeldib.

Mul tekkis nüüd kujutluspilt sellest kuidas ma mõne meeldiva meesterahvaha romantiliselt küünlavalgel istun, mõlemil sukavardad käes ja siis muudkui veeretame neid üksteise võidu

Ano. Okei teeme ära! Ja siis pärast kudumist, puhastad palja ülakehaga kuulipildujat.
Kompromiss missugune.

Olgu, pärast pooled jupid kadunud ja nalja nabani Ma pean hoiatama, et mul on relvafoobia

Ja pärast on sinu vardad kõverad ja lõng on pusas ja sassis ja enamus on minu tilli ümber kedratud
Näed, mitu ühisosa korraga leitud ja kõik on õnnelikud.
Pisaraid, vandumist, nalja ja naeru terveks õhtuks.

Utha, aga paraku on nii, et just inimesele, keda armastatakse valetatakse kõige sagedamini, soovides tollele mitte meelehärmi valmistada. Eriti hea on valetada iseendale, sest mihuke loll, see oma juttu ei usuks. Ja ka realist saab olla mitmeti. Nii optimist, kui pessimist on realistid, ainuke vahe, et üks tunnistab tõde naerdes, teine nuttes.

Kindlasti jätkub sellisest õhtust meenutusi ikka kohe kauemaks. Muide pole hullu- ma annan sellised vardad, mida pole eriti lihtne kõveraks keerata

Pole häda, ma annan puupüssi ka

meelehärmi tekitamise hirmus teisele valetades sa ei kaota seda halba ära, vaid lükkad need tunded üha edasi. meelehärm saabub siis ikka, kui ta saab teada, et talle valetati.

Puupüss on tore- saab ahju kütta ja puha

Ka iseendale valetades, saabub kunagi tõehetk. Muide, saade "Tõehetk" just sellele iseendale valetamisele oligi ülesehitatud.

just ja nimelt iseenda jaoks seda tõehetke ma edasi nihutada ei tahagi. ma tahan teada tõde enne, kui see valeks muutub. ma tahan võimalikult tõese pildi endast endale ees hoida.

Ja mis saab siis, kui selgub, et see oligi vaid enesepetmine.
Ainult loll teab kõike täpselt, tark kahtleb.
Me pole täna need, kes olime eile ja homme need, kes oleme täna.
Äkki polnudki see valeks muutuv tõde, vaid tõde, mida sa valeks pidasid. Aga liisk on langenud ja sa ei saa seda kunagi teada.

kõik võib olla, aga ma ei saa praegu aru, mis see "see" on? ja millise liisu langemisega sa mind ähvardad ma ei saa enam aru

Utha, ma ju ei ähvarda. Lihtsalt kurb, kui keegi jätab põhimõtete ja tõekspidamiste pärast elu elamata, või elab emotsionaalselt tühja elu. Tavaliselt ongi nende tõekspidamiste taga vaid hirm. Nii piilutaksegi elu läbi lukuaugu ja otsitakse asendustegevust.

ja miks sa arvad, et kellelgi elu elamata jääb? või miks sa leiad, et millestki loobumine (ka loobumine ja loovutamine on omaette oskused, mida endas arendada) tingimata emotsionaalselt tühja/tühjemat elu tähendab. ma ei saa aru, kas sa tegeled lahkamisega või arutled üldiselt selle üle. kui tahad siin mind lahata, siis seda pole vaja. ma tean ise, kuidas ma elan

Kas orgasmist loobumine on siis nauditav?

Peaks ka ära proovima.
Pärast olen kõva tilliga kahekesi ja till mõtleb, et on ikka jobu

see tundub siiski loomulikum.

Statistika räägib, et ehitustel komistatakse kõige sagedamini pikendusjuhtmetele, mille läbimõõt on kõigest 1cm.

Kui orgasmi ei saa, siis on elus üks asi vähem, mida saada ja mida teine saab. Seega on igati loogiline mõelda, et elu on tühjem, sest üks asi on seal elus vähem.

Elus ei ole, aga hinges vist, pealegi on seda raske seletada vist.

Utha, milleks ma peaksin sind lahkama? Ma olen kohanud paljusid selliseid põhimõttekindlaid naisi. Aga tihti juhtub nii, et tuleb maavärisemine ja see kena kindlus lagune laiali. Mõne aja möödudes see küll taastatakse ja see seisab kindlalt ... kuni maapind jälle kõikuma lööb.
Jälgitakse küll palkisid, aga komistatakse oksaraagudele.

Jott jah, selliseid leidub kuhjaga. Ja kui oledki kuidagi meelitanud seda värki tegema, siis pärast imestatakse, et miks kuradi pärast ma seda varem ei teinud
Eks sellest momendist on raske üle saada. Vahel võtab see aastaid aega.

Ja kusjuures on neil naistel väga väga mõjuvad põhjused, et miks nad ei ole seda varem teinud. Kuigi need on valed iseendile.
Näiteks: Ma ei saa kohtuda ja seksida, sest ma ei saa last üksi jätta!!
(Pärast selgub, et laps on 15a ja saab täiesti iseseisvalt üksi hakkama.)
Ma elan vanematega ja mida ema arvab, kui ma teise toas seksin?! (35a naine). Mujal kui enda kodus seksida ei saa!!
Ja ise ollakse nendes mõtetes nii jäigalt kinni ja muulmole see maailm ei eksisteerigi kuidagi.

Asja point ongi selles, et pärast tundub neile endilegi, see mingis karauulses mõtes kinni olemine tobedana.
Aga elu ja noorust sellise mõttega raisata?
Igati loogiline on mõelda, et miks? Miks heast loobuda?
Ma ei usu, et leidub ükski naine, kes ütleb et orgasm on saatanst ja see on paha paha. Te teate mõnda?

Ehk oli see murdumine nii ammu, et enam ei mäleta

Murdumine on see hetk, kui tehakse tutvumisportaali konto. Alateadvus sunnib aga päris teadvusesse see ei ole veel jõudnud, et miks

Tagumiku kaudu saab ka. On ka nii juhtund, et öeldakse et tagumiku kaudu ei tee mittekunagi, mitteiialgi.
Aga siiski ..... Ja läheb jälle vana küsimus loosi. Kus sa selle mõttega varem olid?

Kindlasti teate mõnda tutvusingkonnast, kes on nii üle 50ne ja käitub ja riietub nagu oleks 25ne.
Tollel tegelasel jõudis lihtsalt see murdumise hetk alles siis kohale. Kahjuks aga keha enam ei ole see mis 25 ja siis jääbki kole kentsakas olek
Ehe näide siitsamast. Topivanatädid

Parma, konto tehakse peale lahase eemaldamist.

Jah lahas eemaldatakse aga fantoomvalu jääb järgi. Sellega peabki igaüks ise võtlema.
Mõni lihtsalt ei taha, et lahas ära võetkase. Siis peab ju omal jalal jälle käima. Kuigi käima õppimine on valus.
Aga siis pärast imestatakse, et miks ei võinud seda varem juba teha