Jõe ääres istuvad kaks meest, üks on vana, teine alles kahekümnendatesse jõudnud. Püüavad kala ja eemalt möödub bikiinides tüdruk. "Vahi kus on alles tagumik", katkestab noor mees vaikuse ja vaatab vanale mehele otsa justkui öeldule kinnitust otsides. Vana mees vaikib, ta nägu on tõsine, pilk suunatud kaugusse, võibolla kerge muhelemine reedab üldse, et ta kuulis mida noor mees oli öelnud. "Kas sa oled juba nii vana, et sind jätavad naised külmaks?", jätkab noor mees. Vana mees ei kiirusta seegi kord vastusega, ta võtab rahulikult taskust piibu ja hakkab sellesse tubakat toppima, toimetab mõnda aega ja alles siis alustab: "Vaata, mina olen selle tee juba läbi käinud, ma ei hakka sind õpetama, üks hetk saad ise aru mis sinu jaoks päriselt oluline on, ehk on siis küll juba liiga hilja, aga need kes veel ei tea ei usu kunagi neid kes juba teavad, alati tahetakse selles ise veenduda, ise proovida ja iseseisvalt selgusele jõuda ja mina ei hakka enam neid takistama."
