Vanem naine ja noorem mees on tegelikult väga huvitav küsimus, sest siin põimuvad bioloogia, kultuur ja psühholoogia. Psühholoogid ja sotsiaalpsühholoogid selgitavad seda sageli nii, et sajandeid on ühiskonnas peetud "normaalseks", kui mees on naisest vanem. Kui aga rollid vahetuvad ja naine on vanem, läheb see vastuollu harjumuspärase ootusega ning inimesed märkavad seda rohkem. Ajalooliselt seostati meest majandusliku kindlustundega, staatusega, kogemusega. Naist seostati nooruse, ilu ja viljakusega. Kuigi tänapäeval on need arusaamad oluliselt muutunud, kannavad paljud inimesed neid alateadlikult edasi. Seetõttu võib vanem naine ja noorem mees mõnele (sh mina) tunduda "ebatavaline".
Psühholoogilise küpsuse seisukohalt on tähtsamad küsimused: Kas mõlemad partnerid saavad oma vajadustest aru? Kas nad suhtlevad avatult? Kas suhtes on võrdsus? Kas nad toetavad teineteise arengut? Kas noorem mees armastab seda naist kui võrdset partnerit või otsib ta alateadlikult emafiguuri?
Samamoodi võiks küsida, kas vanem naine näeb nooremas mehes partnerit või otsib nooruse tunnet ja kinnitust oma väärtusele. Tegelikult ütlevad paljud suhteterapeudid, et kõige parem küsimus ei ole: "Kui suur on vanusevahe?", vaid hoopis: "Mis hoiab neid kahte inimest koos?"
Ja seda ma tõesti ei tahaks, et naine, kelle parem enne on möödas ja kes teab, et omaealist või tiba vanemat (loogiliselt mõtlevat, tarka, kogenut, arenenud, majanduslikult kindlustatut) kinni ei püüa, ajab küüned taha noorele poisile, et see ta "ära võtaks" nooruse rumalusest. On küll ja veel nähtud, kus vana naine on noore poisi elu tuksi keeranud ja karta on, et armastusega on seal kohe väga vähe pistmist.