Pedofiilide avaliku ristilöömise vastu pole mul midagi, pigem olen poolt, sest see on siiski hälve kõrvade vahel, mis pole ravitav (hormoone ja tungi inaktiveerivad inhibiitorid pole piisavalt jätkusuutlikud ja tulemuslik teraapia on rohkem nagu illusioon). Siinkohal on häbipost minu vaatenurgast täiesti õigustatud, iseasi, kas sellist registrit peaks haldama üks suvaline asjasse puutumatu inimene, tähelepanuvajaduse rahuldamiseks.
Hoopis teine lugu on aga kõige muuga, mis seal ripub.
Ka seaduses on sätestatud, et nn korduv poomine pole ok (KarS § 81 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud:
*kümme aastat esimese astme kuriteo toimepanemisest;
*viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest).
Ja ma ei arva, et kellegi kõrgendatud tähelepanuvajadus võiks seaduse-eetikast üle sõita, sest nagu siit juba ka palju on läbikäinud, siis neil, kel karistus kantud võiks siiski jääda võimalus ühiskonda integreeruda ilma, et me juba eos selle võimaluse nullime.
Igasugusele vägivallale kehtib tingimusteta küll null-tolerants, kuid me ei tea, mis on kellegi kaasuse täpsed tagamaad.
Tean isiklikult peret, kus naine iga jumala ühise peo korral provotseeris meest sihilikult, alustas norimisest ja lõpetas kööginugade loopimisega. Sel mehel sai küll enne otsa jaks abielu jätkata, kui kannatlik meel, kuid polnud vähe kordi, kus tal käsi taskus rusikas oli...
Kui nüüd seesama provokaator oleks ühel hetkel viinud olukorra eskalatsioonini, kus oleks lõpuks laks käinud, siis kumb on päriselt rohkem ohver? Kas mees, kes kannatas aastaid vaimset terrorit ja lõpuks ei lubanud end nugadega loopida või naine, kes sai nurutud kõrvakiilu?
Kui selline juhtum jõuaks kohtuniku lauale, maanduks see lahendina kartoteeki kui lähisuhtevägivald. Kuid kes on ikkagi päriselt ohver...