Väga veirad mõttekäigud BOFA2 poolt peaks ütlema....
*Aga see on ju lame, elada uhkelt üksi ja kulutada ära oma elu sellel planeedil tühisusele, sest peale surma löövad sugulased nagunii need väärtused laiaks või viskavad üldse prügikasti. Aga siiski ma arvan, et naistel on geneetiline madal enesehinnang ja seepärast nad ei suuda mitte kunagi õnnelikud olla.*
Esiteks, on lame oma elu kulutada tühjale vegeteerimisele mittevõrdväärse partneriga.
Lisaks saab oma fin.väärtused ka peale surma korraldada nii, et kõik läheks “õigesse” kohta.
Annetused, pärandused jms
Teiseks, see naiste “geneetiline” madal ensehinnang on suures osas hoopis meeste ja ühiskonna teene.
Selline tore fakt taustaks, et nt Liechtensteinis nt said naised valimisõiguse aastal 1984.
Edasine järeldus, et naised ei suuda kunagi õnnelikud olla, on eriti jabur.
Mulle tundub küll, et naistel on õnneks hulga vähem vaja kui meestel.
Üldjuhul naistele piisab, kui teda ümbritsevas pisikeses maailmas on kõik hästi.
Kas see oli nagu selline vastandumine veel, et meestel pole õnnelik olemine mingi probleem?
Selle jutuga ma ka üldse ei nõustu:
/No naised on ainukesed olendid kes võivad elada pereelu 20 aastat ja järsku kõik olnu on raisatud aastad. Madal enesehinnang ongi see kui ei suudeta tunnistada elu paradokse. Me pole keegi nendes süüdi, need on vanemad kui inimesed./
Pigem on ju õpikunäiteks olukorrad, kus mees vahetab naise peale 20 aastast kooselu uuema mudeli vastu ringi, õigustuseks just seesama väide, et kõik see on olnud raisatud aeg (pole ikka olnud õige naine, õiged tunded jne)
Su elu paradoksid on hoopis su kasutajanime lõpus
Ja kingituste jutt kiskus ka teistpidi absurdseks. Mõned kingitused lähevad ikka viisakuskingitustena kirja...
Ikka tuuakse külla tulles mingit külakosti, lilled, maiustused, puuviljad, kasvõi isetehtud suitsuvorsti latt või
põrda või karupraetükk ...
Kingituse eesmärk on ikkagi näidata üles hoolivust, mitte midagi (kasvõi ajanappust) rahaga kinni maksta.
Näiteks külakostiks toodud isekorjatud metsmaasikad maitsevad sama moodi, kui turult ostetud aga emotsionaalselt on isekorjatud hindamatu väärtusega
