egas kingitusi ainult rikkurid tee

küsimus on põhimõttes......kui sirrukese ämbris juhtub olema rohkem mustikaid kui ühe toreda mehe korvis, miks mitte siis mõni mari kinkida. eriti kui suur isu ja iha juhtub olema selle mehe järele ning tahaks talle rõõmu teha

kui minu südamerüütel polnud finantsgeenius, oli nagu loomulik talle aeg-ajalt kingitusi teha. jah, arved maksin ka ära, muide

ning müüdavaks küll seda meest ei pidanud.
päris ausalt- isegi kui oleks olnud müüdav, siis mis vahet seal? kui kirg möllas ja magamistoast kostvad mõnukarjed sundisid naabreid politseile kaebekirju saatma

aga kohtutakse ikka nendega, kes seda väärivad. loomulikukt mitte igaühega! ning emotsioon, sümpaatia, kirg (olgu või hetkeline) muudab kohtumise väärtuslikuks, mitte raha.
kui sümpaatne mees soovib ka materiaalselt mind rõõmustada, siis kuidagi ei oska seda alandavaks pidada- kuigi mõned emantsipeerunud seelikukandjad vastupidisel seisukohal on.
vaevalt et sirrukese maasikatega suu magusaks saanud mees alandust tunneks....ja ei tundnud seda ka mehed, kellele mina kingitusi olen teinud.
nii et kingituse tegemine eeldab pigem hingelist rikkust (soovi teisele rõõmu teha) kui pungil rahakotti.