Puugi puukuuris elas puuküürnik, sest ankurrentnikku ei olnud võtta. Nikuga oli ka pahasti... üldse olid nigelad ajad ja viltused majad. Kelle onn see kõige viltusem, mine võta kinni. Võta kinni jah, sest kui kinni ei võta, vajus onn kohe veel rohkem viltu ja kukkus lõpuks lausa sirgelt külili. See tekitas külas segadust, sest keegi polnud varem näinud sirgelt külili olevat maja – see oli arhitektuuriline paradoks.
Puuküürnik sügas oma puusääri ja arvas, et asi pole mitte majades, vaid ajas endas, mis oli viltu keeratud nagu märg sokk. Nikku polnud kuskilt võtta, sest nikutööstus oli pankrotis ja viimased nikud olid ära nikerdatud mälumängude auhindadeks.
Puuk otsustas asja uurida. Ta ronis puukuuri katusele, mis oli põrandast madalamal, ja hüüdis: „Kas keegi teab, kelle onn on kõige viltusem?“
„Minu oma!“ hüüdsid kõik korraga – ja just sel hetkel vajusid kõik onnid korraks sirgeks, sest kollektiivne ausus kandis konstruktsiooni ära.
See ei kestnud kaua. Tõde on raske ja majad jälle vajusid. Puuküürnik ohkas, pani puugi puukuurile tabaluku ja kolis ajutiselt mõtteisse. Seal olid majad sirged, ajad paremad ja nikku jätkus vähemalt poole ööni.
Hommikul, nagu alati, oli kõik endine – ainult üks onn seisis nüüd täiesti sirgelt. Keegi ei tunnistanud seda omaks.
