Te ei tea tunnetest midagi! Eskimod teavad. Ja nii mõndagi ööpottidest ning kollasest lumest.
Eskimo teadis, et Gröönimaa ei ole müügiks. Tema kaunis kodusaar ei ole mingi odav külalits jänkidele. Tema saar on kui hästilõhnav emahülge taga loib, oma kelmikate -kutsuvate kumerustega. Oehh, kuidas ta oma saart armastas. Armastas rohkem kui Beethoven oma ööpotti voodi all kunagi armastanud oli. Eskimo paitas jääkaru tallaalust ja pobises: „Siin on mu kodu, siin on mu krigin ja mu krudin... siin on mu kusest kollaseks värvunud liustikud.“
Jääkarud noogutasid taktis, hülged plaksutasid loibadega ja isegi põhjatuul jäi korraks vait, sest sellist armastust polnud ta ammu näinud. Ainult üks pingviin, kes oli ilmselgelt eksinud mandritega, küsis vaikselt: „Aga kui rendile?“
Eskimo ohkas. „Rendile võib anda kelgu, mitte südame.“
Ja nii jäi Gröönimaa paigale – külm, uhke ja kergelt kumer nagu emahülge loib –, samal ajal kui maailm edasi kauples, möödus ja sulas. Eskimo aga seisis, süda soe ja nina külm, ning teadis kindlalt: mõned asjad pole rahas mõõdetavad. Isegi siis, kui nad on kusest kollaseks värvunud.