Teaduseusku nagu ma olen, panen siia tasaskaalustuseks mõnede dokumentaalide pealkirjad, et kes soovib võib vaadata. Üritan kummutada ihas tekkivat võltspositiivset vaadet prostitutsioonile.
Kõik filmid on dokumentaalfilmid ning ei ole kindla eesmärgiga loodud jandid, et kassahitte purustada ja publikut vaatama meelitada.
“I am Jane Doe” (2017) – keskendub laste kaitsele ja täiskasvanute vastutusele digiplatvormide loomisel.
“Very Young Girls “ (2007) – näitab kuidas manipuleerimine, peresuhted ja sotsiaalne surve mõjutavad noori prostituudi tööd valima ning toob esile sotsiaaltöötajate väljakutsed, millega nad peavad silmitsi seisma seoses prostitutsiooniga, samuti näitab kui raskelt taastuvad ohvrid süsteemist väljudes.
“The Price of Sex (2011)- vaatleb, miks Ida-Euroopa naiste vähene haridus (akadeemiline) ja vaesus loovad haavatavust ja valikut prostitutsiooniga tegelemiseks.
“The Whistleblower” (2010)- paljastab rahvusvaheliste organisatsioonide sh ÜRO, n-ö “puutumatuse” seoses pornostööstusega.
Kuna mul on sisetunne, et siinsed noored neiud (noormehed) vaevalt tahavad lugeda teadusartikleid inglise keeles, siis panen siia ühe kõige uuema eesti enda dokumentaali pealkirja “Suhkur”, et soovi korral vaadata, mõtiskleda ja analüüsida nähtu üle.
“Suhkur” on 2025. aastal tehtud dokumentaalfilm, kus tegelased vaatlevad raha, üksilduse ja intiimsuse omavahelist seost, arutledes kuidas need mõjutavad noorte väärtushinnanguid ja eluteid.
Ja edukat sedasamust!
