Kohvik oli hubane, täpselt selline koht, kus oli lihtne vestelda ilma liigse saginata. Kohtingukaaslased saabusid väikese ajavahega – üks neist jõudis varem ja otsustas akna alla istuda, et jälgida vihmapiiskade voolamist mööda klaasi.

Esimesed minutid olid täis kerget närvilisust. Klassikaline: "Kuidas päev läks?" ja "Kas leidsid siia lihtsalt tee?" Aga siis, kui esimene kohvilonks võetud ja esimesed naeratused jagatud, muutus vestlus sujuvamaks. Räägiti lemmikraamatutest, reisisihtkohtadest ja sellest, kuidas mõlemad eelistasid pigem väikeseid kohvikuid kui suuri rahvarohkeid restorane.

Vahepeal tekkis vaikusehetki, kuid need polnud ebamugavad – pigem sellised, kus sõnad polnudki tingimata vajalikud.

Kui oli aeg lahkuda, sadas vihma. Üks tõmbas jope tihedamalt ümber ja naeris: "Tundub, et ilm testib, kas oleme vihma-inimesed."

Teine muigas ja vaatas üles: "Või kas leiame mõne varjualuse ja jätkame juttu?"

Mõlemad noogutasid kergelt, mõistmata veel päriselt, et see lihtne vihmane õhtu võiks olla millegi suurema algus.

Ta teadis, et neid suuremaid alguseid on olnud varemgi. Kõik need rõõmu ja meeleheite jäänused...
Võiksin lihtsalt minema kõndida, mõtles endamisi...
Kas ma pean oma tulevikus pettuma, kui jään?

Ta sulges korraks silmad, kuulates vaikust enda ümber. Õhk oli tiine ootusest, nagu hoides hinge kinni koos temaga. Jalad tundusid rasked, nagu oleksid nad juurdunud siia, kus ta seisis – mineviku ja tuleviku piiril.

Kui ta lahkuks, oleks see lihtsam. Kõndida eemale, jätta kõik seljataha, lubada endal unustada. Kuid kas unustamine oli üldse võimalik? Kas valu ja kahetsus ei hiiliks siis lihtsalt järele, peitudes varjudesse, kuni ta oleks sunnitud taas neile näkku vaatama?

Või oli suurem julgus jääda? Seista silmitsi teadmisega, et ootused võivad puruneda, et lootus võib olla petlik, kuid et just siin, selles hetkes, peitus võimalus – võib-olla isegi lunastus.

Ta hingas sügavalt sisse, lasi pilgul rännata silmapiirini ja tegi oma otsuse.

Vihm oli vaikselt järele andmas. Õhk oli kui aromaatne loor, millest peatselt loojuma hakkava päikese kiired end läbi murdsid. Tuues pilgu silmapiirilt tagasi, peatus see teda hoollikalt jälgival silmapaaril. Selles teda pingsalt jälgivas näos oli justkui kaks vastandlikku sõnumit. Silmist võis küll välja lugeda veidi nõudlikku küsimust, saadetuna ebakindlusest ja kärsitusest...Pilku veidi allapoole libistades aga moodustasid huuled kõiketeadva enesekindla naeratuse.

On see nüüd fantaasiajutukene või kellegi kohtumise kogemus?

Mis sul sellest. Ela oma elu.

Transfeer

Selle vastuolu tabamine tekitas temas ootamatu kõhkluse. See oli hetk, kus maailm tema ümber justkui vaikis, jättes ruumi ainult nendevahelisele pingele, mis õhus rippus.

„Sa ei ütle midagi?“ küsis see salapärane silmapaar peaaegu kuuldamatult, kuid sõnades oli aimata väljakutset.

Ta märkas, kuidas õhtupäikese soe kuma rõhutas teise inimese näojooni, jättes varjud tema põsesarnadele ja mängides õrnalt juustes. Oli see kelmus, mis peitus selles naeratuses, või lihtsalt teadmine, mida tema veel mõista ei suutnud?

„Mida sa ootad, et ma ütleksin?“ vastas ta lõpuks, hääles vaevukuuldav värin.

Teine inimene naeris kergelt, see oli peaaegu varjatud lõbu, mis peegeldus hetkeks tema silmades. „Ma arvan, et sa tead vastust juba.“

Ta tundis, kuidas tuul kandis endaga kaasa vihma lõhna ja maa niiskuse, muutes selle hetke veelgi ajatumaks. Kas see oli võimalus, mida ta pidi haarama, või test, millele pidi vastama õige ajastusega?

Ta otsustas mitte taganeda. „Siis ütle see ise välja.“

Teise inimese naeratus laienes, ent silmad ei andnud ikka veel päris kõike ära. „Mõnikord on kõige õigemad sõnad need, mida me iseenda huulilt kuuleme,“ vastas ta, enne kui vaikselt sammu lähemale astus.

Nad seisid nüüd vastakuti ja teineteisele piisaval lähedal, et tunda vihmauduga segunevat parfüümi hõngu ja kehadest kiirgavat soojust. Väga lihtne oleks olnud end sellesse soojusesse heita ja sinna end unustadagi...
"Või et kõige õigemad sõnad on need, mida me iseenda huulilt kuuleme?", küsis ta veidi iroonilisel toonil. "Ja räägid Sa siis tihti iseendaga, et sõnade õigsuses veenduda?", ei saanud ta lisamata jätta.

Ta naeratas, justkui kaaludes oma vastust hoolikalt. "Aeg-ajalt," tunnistas ta viimaks, jättes oma häälde salapära. "Mõnikord on vaja iseenda mõtteid valjusti kuulda, et aru saada, kas need on tõesti omad või ainult kaja kellegi teise suust."

Tuul rebis hetkeks tema mantli hõlmad lahti ja kandis kaasa veel ühe vihmalõhnase hingetõmbe. Ta jälgis teda, hinnates iga väikestki miimikat, silmade varjundit, huulte mängu, nagu otsiks ta vastust mitte öeldud sõnadest, vaid nende vahelt.

"Ja mida sa praegu kuulad?" Tema hääl oli vaiksem, veidi tõsisem. "Enda mõtteid või minu omi?"

Ta nihkus peaaegu märkamatult lähemale, ent mitte veel päris. See oli piiripealne tasakaal—justkui tants, kus kumbki ei teadnud, kes peaks järgmise sammu tegema. Või kas üldse peaks.

Ühtäkki ei olnud enam sõnadele ruumi...Talle meeldis see tunne, mis oli suhtlemist justkui hiilides saatnud. Kuigi „tunne“ on ainsuses, oli neid nüansse, mis seda tunnet tekitasid, mitmeid. Ja osati ei ole need nüansid praegu veel isegi väga selged – need ongi adumatud, tunnetuslikud, instinktiivsed. Aga mis põhiline – ta usaldas neid. Lisaks sellele tundele tahtis ta tänasest kohtumisest veel midagi kaasa võtta...midagi unustamatut. Millele magus-valusa igatusega tagasi mõelda...

võta ühendust maajaga.

Nikute ka või hõõrute niisama pükse ?

Transfeer!

Kohvikus hõljus veel vaikne sumin ja kohviubade kergelt mõrkjas aroom, kuid tema mõtted olid kusagil mujal. Pilk libises üle laua ääres istuva inimese, peatudes hetkeks tema sõrmedel, mis mänglesid hooletult tassi serval. See hetk ei olnud juhuslik – midagi selles puudutuses tõmbas teda, jättes õhku aimatava, ent tabamatu pinge.

Ta ei teadnud, kas see, mida ta kaasa võtta tahtis, oli pigem mälestus või hoopis midagi käegakatsutavat, midagi, mis kinnitaks, et see kohtumine oli päris, mitte ainult tema meeltes sündinud ilmutus. Ta noogutas vaevumärgatavalt, nagu kinnitades endale, et see hetk on oluline.

"Kas sa..." alustas ta, kuid sõnad jäid kuhugi kinni. Talle meeldis see hetkeline vaikus, kuid samas kartis ta, et see venib liiga pikaks.

Vestluspartner tõstis pilgu, kulm kergelt kortsus. "Jah?"

Ta ohkas peaaegu märkamatult ja naeratas, tundes, kuidas magus-valus igatsus, mida ta juba praegu aimas, hakkas end vaikselt sisse seadma. "Mitte midagi," vastas ta viimaks, teades, et see polnud päris tõsi.

Unistajatyyp muutus murelikuks

Kõik tundus justkui unenäos. Ta ei suutnud meenutada, kuidas see juhtus, et nad on taas tagasi kohvikus, sellesama laua taga, kust ennist just otsustavalt tõusid, et lahkuda. Alles seisid nad väljas, tuul pillutas vihmaudu ja päikeseloojang kuulutas päeva lõppu. Ja lõppema oleks pidanud ka nende kohtumine. Kuid nüüd on nad taaskord justkui tagasi punktis A, suutmata olla teineteise vastu ausad oma soovides, ootustes ja ka võimalustes. See kõik meenutas mängu, kust võitjana ei saanud väljuda tegelikult kumbki pool.

kui korgijook oli ära lahtunud,jäid mälestuseks valutav perse ja sitahais.

Mis edasi sai ?

Siis tuli kiisuke kohale.

+ pooled iha.ee mehed, eesotsas oki12misterj

Vaikus nende vahel oli muutunud. Kui enne täitis seda kõhklev pinge, siis nüüd hõljus laua kohal midagi raskemat – leppimatus või ehk väsimus. Kohvitassides aur oli jahtunud, aga keegi neist polnud märganud või tahtnud märgata, millal see juhtus.

„Miks me üldse tagasi tulime?“ küsis ta lõpuks, sõrmed serva ümber põimitud, justkui kohvikukruus hoiaks teda kuidagigi maapinnal.

„Sest… me kumbki ei suutnud päriselt ära minna,“ vastas teine, silmad aknast välja suunatud, kus tänavalaternad juba ükshaaval süttisid.

„See pole ju vastus,“ sosistas ta.

Teine noogutas aeglaselt. „Ei ole jah. Aga see on kõik, mis mul on.“

Mõlemad mõistsid, et see hetk, see kohvik, see vestlus – see polnud enam algus ega ka tõeline tagasitulek. See oli järellainetus, viimane hingetõmme pärast tormi, mil meri näiliselt vaikne, kuid sügaval pinnas endiselt mässamas.

Kell lõi seitse.

Nad tõusid samaaegselt. Toolide kriuksumine kõlas kuidagi süngelt, nagu katkeks midagi nähtamatut. Keegi ei pakkunud kättpidi hüvastijättu. Keegi ei öelnud „näeme veel“. Ainult pilgud kohtusid – hetkeks – ja siis pöördusid eri suundades.

Uks sulgus nende taga pehmelt, kohvik jäi vaikseks.

Ma ei tea, kas AI, aga minu jaoks isiklikult imalale sisule vaatamata on väga hästi kirjutatud. Loominguliselt ja ilma klišeedeta.

Tahaks loota, et mitte AI; mingisugune kujutlusvõime võiks ikka inimestesse alles jääda. Transfeer kirjutab 99,9% tõenäosusega ise, tema varasemad arutelud ja tekstid viitavad intelligentsele persoonile, ent teemaalgataja on minu jaoks uus ja tema siinkirjutatut pole mul millegi varasemaga kõrvutada ega võrrelda, kuid see ei välista midagi.

Kohtutakse ehk mujal veel.

Aitäh minusse uskumast! . Kirjanduslik partner inspireeris

Tervitades,
Transfeer

"Esmakohting vihmasel õhtul" - kas vihmasadu lõppes ?

Päike liikus madalalt üle Tallinna katuste, lisades kuldse sära Helena tumedatele juustele. Kohviku "Vana Kelluke" aknast langes valgus lauale, kus aurav kohvitass leidis end justkui mingi tseremoonia keskelt. Kogu koht paistis hetkeks seisma jäävat – vaikne, tolmune, aja edenemisest sõltumatu.

Helena toetus kergelt küünarnukkidele, keha veidi ettepoole kallutatud. Ta silmad olid elavad, pilk terav, aga selle taga helkis midagi muud – midagi pehmemat, julgemat. Tema huulil mängis naeratus, mis tundus samal ajal nii süütu kui tahtlik.

"Ma mõtlesin su peale rohkem, kui tunnistada tahaks," ütles ta, hääl pisut madalam kui tavaliselt. "Iga kord, kui mul oli mõni liiga igav koosolek või kui voodilina kortsus oli, ma kujutasin ette, et sa istud kuskil kõrvaltoas ja ootad mind."

Erik tõstis pilgu, aeglaselt. Ta ei liialdanud liigutustega. Ta lihtsalt vaatas. Ja see pilk edastas rohkem kui tema sõnad kunagi suudaksid.

"Mida sa siis arvasid, et ma teeksin?" uuris ta vaikselt. Hääl madal, napilt kuuldav, ent piisavalt selge, et panna Helena hetkeks vaikima.

Naine niisutas keelega huuli, mängeldes tassiga tahtlikult aeglaselt. "Midagi väga lihtsat. Näiteks... paneksid käe mu seljale. Aga mitte sõbralikult. Nii, et ma tunneksin seda veel hiljemgi, kui sa juba läinud oled."

Erik ei vastanud kohe. Ta lihtsalt puudutas ta sõrmi – esialgu kergelt, peaaegu juhuslikult. See puudutus sisaldas rohkem pinget kui pihutäis sõnu kokku. Helena tõmbas hinge, aeglaselt, sügavalt.

"Sa oled endiselt vaikne, aga ma näen, et sa mõtled palju rohkem, kui ütled," sosistas ta. "See on... ohtlik kombinatsioon."

"Ja sina oled endiselt see, kes mängib tulega," sõnas Erik. Tema pilk püsis nüüd Helena huultel.

Vaikusest kohvikus sai nagu aeglaselt kasvav pinge, võnkudes nende vahel kui nähtamatu ühendus. Õhk nende ümber tundus paksem, magusam, ootusega laetud.

Väljas kattis hämarus kogu tänava. Kohvikus ei olnud enam kedagi peale nende. Ning ühel hetkel libises Helena käsi üle laua ja jäi Eriku käeseljale pidama – mitte enam lihtsalt sõrmeotsad, vaid terve peopesa, soojalt ja tahtlikult.

"Võib-olla me ei peaks liiga kaugele minema," kaalutles ta sosinal, "aga võib-olla... võiksime teada, kuhu see tunne viib."

Erik noogutas vaikselt. Seekord ta ei öelnud midagi. Sest vahel piisab ühest liigutusest, et öelda: jah, ma tahan teada.

Kas teeme iha.ee raamatu

2taktilisel - on hea reklaam enda kohta kontol:
Pea: „Kergesti kaasaskantav, tuulel pole midagi ära viia.“