Eelmine nädalavahetus.
Kivi puhkemaja oli nagu loodud selleks, et piirid kaoksid. Suvine öö, vein, hämarad sopikesed ja inimesed, kelle pilgud muutuvad järjest julgemaks. Olin seal koos oma naisega – Kairi. Ta on see, kes ei püüa tähelepanu, aga meelitab seda nagu magnet.
Ta kandis mustavalgetriibulist kleiti – vormiv, mitte paljastav, aga kõik oli näha. Rindade kumerus surus kanga pingule, puusad liikusid mõnusalt, sammu sees peidus rütm. Häbelik nagu alati, aga veinist soojem ja pehmem.
Me olime kokkuleppel. Kui tuleb keegi ja tekib tunne – siis võib minna. Mina ei sega. Ja samamoodi ka tema mulle. Seni oli see olnud lihtsalt fantaasia. Aga tol ööl… muutus kõik.
Sander ja Tom. Kaks meest, kellega oli ennegi peol räägitud, aga seekord hakkasid nad kohe ringe tegema. Nad flirtisid, puudutasid, naersid – kord üks, kord teine. Kairi naeris nendega kaasa. Nad suutsid ta lahti sulatada nii, et see kõik tundus loomulik. Üks aitas tal salli seljast võtta, teine kallutas klaasi. Mõlemad vaatasid teda pikemalt, kui sobiks. Ja Kairi lasi sellel toimuda.
Kui rahvas hajus ja muusika vaikselt edasi mängis, ei olnud ühel hetkel ei Kairit ega kumbagi meest kusagil. Keegi ei märganud. Mina märkasin.
Läksin maja taha. Täiesti pime. Teadsin, et tagant viib rõdule trepp, mis ühendab paari teise korruse tuba. Avasin tasakesi sammu. Üks aken oli veidi lahti. Seisin selle kõrval. Tuba oli hämar – ei lampi, ainult koridori valgus ukse alt. Aga piisavalt, et näha.
Kairi seisis keset tuba. Kleit oli tal üles tõmmatud. Üks mees tema ees, teine selja taga. Nad puudutasid, suudlesid, näppisid, silitasid. Kairi hingas raskelt, pea veidi kuklas. Ta ei öelnud midagi.
Tom võttis talt rindu paljaks, pigistas ja lakkus neid. Sander suudles ta selga, silitas puusasid. Kairi seisis kahe vahel, lastes end puudutada.
Varsti oli ta paljas. Ta võeti ette otse seal, voodi ääres. Tom surus end ta ette. Kairi võttis ta suhu. Samal ajal lükkas Sander ta selja tagant ettepoole ja läks sisse.
Kairi oli voodile lükatud, käpuli, tuharad paljad, nahk õrnalt läikiv. Sander põlvitas ta taha ja silitas aeglaselt mööda reie sisekülge. Kairi puusad võpatasid vastusena. Tom samal ajal oli voodi ees, tõmmanud püksid alla, ja seisis, riist peos, oodates oma hetke.
Kui Sander ta lõpuks aeglaselt sisse vajutas, vajus Kairi küünarnukkidele, pea madalal, selg nõgus. Tema ohked olid madalad, aga selgelt kuuldavad. Sander keppis teda rahuliku rütmiga, surus end sügavale iga tõukega. Kairi keha liikus kaasa, puusad vastu.
Siis vahetasid nad kohad. Tom võttis Sanderi koha ja hetk hiljem oli tema sees. Sander tõmbas Kairi juukseid pehmelt ja juhatas ta enda ette. Ta võttis suhu – aeglaselt, sügavalt, imedes, lakkudes. Samal ajal kui teine teda tagant kõvasti keppis.
Kordamööda. Vaheldumisi. Keegi ei kiirustanud. Nad tundsid ta keha juba. Ja tema – lasi end võtta. Hääled segunesid, liha lõi vastu liha, imemise märg heli vaheldus oietega.
Lõpuks Tom oigas, tõmbas välja ja lõpetas ta suhu. Kairi hoidis ta riista suus, neelas kõik, isegi mitte köhatamata. Samal ajal surus Sander veel mõned sügavad tõuked ja vajus siis paigale, sees. Kairi keha värises.
Ma seisin akna kõrval. Kõva. Vaikne. Ei liigutanud.
Kui nad liikusid riideid selga panema, astusin mina alla tagasi. Mõni hetk hiljem tuli Kairi alla, silmad vaikselt säramas, nägu rahulik. Ta vaatas mulle otsa ja ütles ainult:
“Tule üles. Magame.”
Hommik
Ärkasin ca 11 ajal selle peale, et tundsin – midagi märga, sooja.
Kairi oli voodis käpuli, näoga mu poole, suu ümber mu kõva riista. Ta ei öelnud midagi. Ta lihtsalt… tegi seda. Imes aeglaselt, keelega üle pea libistades, kord sügavamalt, siis lühemalt. Ta teadis täpselt, mida teeb.
Kui olin kivikõva, tõusin, tõmbasin ta puusad enda vastu ja läksin kohe sisse. Ta oli niiske, valmis, nagu oleks kõik öösel saadud alles jätkumas.
Võtsin ta tugevalt. Lõin vastu. Käpuli, kindla haardega puusadest. Laksud olid valjud, paljas liha põrkas. Ta niuksus, oigas, vahepeal sosistas mu nime, aga enamasti lihtsalt lasi end keppida. Tempo tõusis.
Üks eriti tugev tõuge – ja läbi akna kuulsin äkitselt õuest kellegi itsitamist. Ilmselt keegi oli lähedal. Võib-olla kuulis. Aga ma ei peatunud.
Kairi hääl oli nüüd häälekam. Katkendlik, sõnadeta. Kui lõpuks sügavale sees lõpetasin, surus ta end mu vastu ja jäi sinna. Vaikus. Ainus heli oli meie hingamine.
