Pööripäeva paiku.

Ta oli kutsunud ta lihtsalt saunatama. Tööpäeva lõpus. Lihtsalt kolleeg.
„Ta on lõbus,“ ütles ta.
„Miks mitte,“ vastasin mina.
Ta tuli taksoga, pudeliga. Mitte esimese, vaid juba teisega. Kolmanda avasime kõik koos, kui leil oli antud ja keha mõnusalt väsinud. Me istusime eesruumis, rätikud keerdus ümber niiskete kehade, õhk täis auru, veinilõhna ja midagi pingelisemat. Midagi, mis rippus justkui õhukese kihi all.
Naine istus mul süles, käed ümber kaela, pehme, soe. Ta lõhnas veinilt ja nahalt. Ta naeris kergelt, nihkus mu vastu, libistas jalga üle minu põlve. Samal ajal hoidis ta silma peal temal. Kolleegil. Mehel, kes oli istunud üle laua, nüüd juba tükk maad lähemal. Ja ma nägin, kuidas tema silmad liikusid – üle tema reite, tema kehakumeruste, selle märja sära, mis rätiku alt välja piilus.
Nad flirtisid. Ei varjatult. Mitte isegi tagasihoidlikult. Nad tahtsid, et ma näeks. Ja ma nägin.
Ta pööras pea mu poole, sosistas mulle midagi, mis polnudki oluline. Siis naeris valjemalt, kui tema kolleeg ütles midagi, ja puudutas oma käega korraks tema kätt. Justkui mängides. Aga see polnud mäng.
„Ma käin korraks majas... vetsus,“ ütlesin vaikselt. Tõstsin ta aeglaselt sülest, libistasin ta reiest lahti. Tõusin ja läksin. Ja siis pöörasin ringi. Ümber maja. Aknani.
Väljas oli juba täiesti pime. Ainus valgus tuli sauna eesruumist, pehmelt kumav, just parajalt tugev, et kõik, mis sees toimus, oleks väljastpoolt täiesti nähtav. Aken oli madal, uduse servaga, aga läbi selle avanes mulle pilt, mis oli kui teatraalne, intiimne etendus – lavastus, kuhu ma ei kuulunud… ja samas siiski kuulusin.
Nad olid diivanil.
Naine oli poollamavas asendis, üks jalg üles tõstetud, rätik kuhugi selja taha ununenud. Tema selg kaardus, rindade raskus tõi need kergesse võbisevasse liikumisse iga hingetõmbega. Ta oli rinnakas, alati olnud – ja tihti oli ta seda varjanud, kandnud tagasihoidlikke lõikeid, hoidnud käed ette või küürutanud. Aga nüüd... nüüd ei olnud ta enam see, kes peitis end.
Ta oli erutuses. Täielikult. Ükshetk istus ta sellele mehele sülle, mees suudles ta kaela ja naine itsitas. Naine laskus ta ette põlvili ja tõstis ta meheault rätiku, see oli juba jäik. Teades, kuidas naine on mind imenud, oli seda mõnus vaadata. Üha kiiremini ja kiiremini....mees lõi pea kuklasse ja nautis. Ja siis viskas ta mu naise käpuli diivanile, nii et naise suured rinnad plaksusid kokku...
Ta keha liikus. Kolleeg oli tema taga – tugev, liikuv, käed tema puusadel, juhatamas teda, võtmas teda. Nad ei rääkinud – ainult häälitsused, summutatud, kuid läbi akna täiesti hoomatavad. Tema vaiksed oiged, hingeldus, ja tema tugevamad, järsemad liigutused. See ei olnud enam aeglane avastamine – see oli täielik alistumine ihalusele.
Naise pea oli pööratud küljele, juuksed näol, silmad poolsuletud. Iga kord, kui mees tema sisse tungis, võpatas ta keha justkui refleksina – rütmiline, lainetav liikumine, mis oli korraga toores ja kaunis. Tema rindade liikumine, kuidas need vastu diivanipatju vajusid ja igas liigutuses tagasi üles tõusid, oli midagi, mis jäi mu silme ette kinni.
Tavaliselt häbelik... ja nüüd, öövalguses, paljalt, kellegi teise all, oma ihas häälekas.
Mehe sõrmed haarasid tema puusadest kõvemini, liikumine muutus tugevamaks. Mõnust oigamine oli piisavalt kõva, er seda oli hästi välja kuulda.....ma teadin, et kohe kohe naine saab, ma ju tunnen teda. Ta lükkas end vastu, ei põgenenud. Vastupidi – ta võttis kõik vastu, häbenemata, justkui oleks selles mingisugune kaua alla surutud soov lõpuks vallandunud.
Ma seisin pimeduses, vaikselt, nähtamatult. Mu hingamine oli vaikne, südame löögid kuuldavad ainult mulle endale. Ma ei tundnud armukadedust. Ma tundsin midagi palju keerukamat – segu uhkusest, erutusest ja... võimust. Ma olin andnud talle ruumi. Ta kasutas seda. Julgelt, julgelt – lõpuks iseendana.
Kui kõik see erootiline ja pingeline hetk nende vahel oli lõppenud, lasin neil veel mõne hetke rahulikult hinge tõmmata. Ma seisin varjatult ja kuulsin, kuidas õhk saalis hõõrus vastu, kuidas ta veel vaikselt hingeldas ja tema kolleeg diivanil istudes õhetas.
Siis trampisin tugevamalt jalgu ja astusin sisse. Naine lipsas just pessu ja mees kohendas oma rätikut. Lobisesime veel maast ja ilmas.....nagu poleks midagi peale kuuma leili olnud.
Peagi mees tõusis, aeglaselt riietus, tema pilk oli tuline ja väsinud. Ta võttis telefoni, kutsus takso ja lahkus.
Siis tuli minu kord...
Naine istus diivanil juba pestuna, nahk helendas veel kuumusest, juuksed lagipähe märjad. Tema silmad olid õrnalt sulgunud, huuled veidi avatud, hingamine veel natuke kiire. Ma astusin tema juurde, haarasin ta lõuast, tõmbasin endale ligi ja suudlesin sügavalt, tuliselt.
Libisesime diivanile.
Ta polnud enam häbelik. Ta oli minu.
Ma võtsin ta korralikult käsile, tugevalt ja sihikindlalt. Iga liigutus oli otsustav, iga puudutus kirglik. Ta niuksus mu kõrval, andes häälekalt märku naudingust, mis rullus üle ta kehast lainetena.
Pumpasin teda sügavalt ja jõuliselt, tundes iga tema võpatust, iga ta hingetõmmet. Ta kehas tuksus uus torm, mis vallandas temas midagi sügavat ja algelist.
Meie liikumised täitsid ruumi ja õhu, saades salajaseks sõnumiks ainult meile endile – keelatud, kuid ahvatlev.


Mitu mitu aastat tagasi, ühes pulmas🤤

See oli suvine pulm, üks nendest, kus päike loojub liiga aeglaselt ja inimesed muutuvad veini ja muusika mõjul julgemaks, vabamaks. Pulm toimus maakohas – valge peamaja, suur hoov, laternad puude vahel ja kaugemal mõned kämpingud, kuhu külalised ööseks ööbima jäid.
Olime seal kolmekesi – mina, mu naine ja tema parim sõbranna. Jagasime väikest kämpingut, kus olid kolm kitsast voodit ja aken, kust õhtune valgus sisse tilkus. Aga enne seda oli veel öö.
Tantsupõrand oli tolmune ja soe. Valgus mängis liikuval rahval, ja mu pilk jäi pidama mu naisel, kes tantsis. Ta liikus vabalt, pisut juba veini mõjul, huulil see tuttav poolnaeratus, mis ilmus tal alati siis, kui ta teadis, et teda vaadatakse.
Aga ta ei tantsinud minuga.
Temaga oli üks mees – hästi istuv valge särk, varrukad üles keeratud, tugev keha. Ilmselgelt keegi, kes oli harjunud tähelepanuga. Nad ei tantsinud tihedalt, aga nad liikusid koos rütmis, mis oli liiga sünkroonis, et olla juhuslik.
Ma vaatasin. Mitte armukadedusest. Rohkem huviga. Ma tundsin ta liigutusi, ma tundsin, millal ta flirdib, millal testib piire. Ja see polnud lihtsalt tants. Seal oli mäng.
Ma ei läinud ligi.
Kui nad koos hoovist eemale sammusid, hoidsin silma peal. Mitte liiga lähedalt – piisavalt, et näha, kuhu nad lähevad. Nad hiilisid ümber peamaja, läbi laternavalgete varjude… ja suundusid kämpingute poole.
Ma ei kiirustanud.
Kui jõudsin meie kämpinguni, oli vaikus. Aken oli hämar, kuid valgus liikus. Kämpingu taga oli varjualune ja selle taga puude varjus seisma jäädes kuulsin läbi akna vaevu hääli – tuttavat naeru, vaoshoitud sosinaid, tooli kergelt nagisevat heli.
Ma teadsin neid hääli.
Naise sõbranna ei olnud veel tulnud. Kämpingus oli ainult tema ja see mees. Hämaras valguses liikusid varjud – naise vaikne hingamine, summutatud sõnad, aeglased liigutused. Ma ei näinud palju, aga see, mida kuulsin, jättis vähe kujutlusvõimele. Polnud selge, kui kaugele nad läksid – aga kaugemale, kui ta oleks mulle otse rääkinud. Mida kauem ma kämpingu taga seisin, seda rohkem mu meel teravnes. Öö polnud enam lihtsalt pime – see oli kandev. Iga heli kandus selgemalt, iga vaikus tähendas midagi.
Seest kostis jälle see vaikne nagin… ja selle sees – tema.
Naise naeratusel on heli. Mitte see, mida suu teeb, vaid see, mis sünnib rinnus, sügavamas kohas. Ma kuulsin seda kergelt läbi seina – peen naer, mis kandis endas rohkemat kui rõõmu. Seal oli ootust. Seal oli ulakust. Peaaegu saladust.
Vahepeal ta justkui sosistas midagi, aga siis katkestas lause enda hingamisega. Justkui ei oleks olnud sõnu, mis sobiksid sellesse hetke. Selle asemel tuli vaikne "mhmh", kuskil poolel teel naeru ja ohke vahel. Helid, mis polnud suured, aga mis jäid kummitama.....keegi nagu sülitas ja siis justkui oleks kummik märjas jalas lirtsunud, keegi nagu oleks kämpingus lämbunud.....aga samas mehe mõnu mõminad - teadagi mis see oli🤤.
Ta naeris uuesti – vaikselt, nii et see kõlas peaaegu nagu välja libisenud tunne, mida ta enam tagasi ei püüdnud. Naer oli vaba. Nagu keegi, kes oli unustanud, et keegi võib kuulata.
Ja mina kuulasin.
Iga väike heli, iga hetkeline suunamuutus selles, kuidas ta hingas või häält tegi, oli kui märk sellest, et ta polnud enam mõtetes kuskil mujal. Ta oli seal – kohal, keskendunud, sügaval milleski, mille kohta ta hiljem võib-olla midagi ei ütle.
Kämpingus sees muutus heli taas – nagin süvenes ning tekkis mingi rütm, mingil hetkel tundus nagu kogu kämping vappuks, kõik nagises, voodi kriuksus, naine ähkis, niuksus vist suurest mõnus ja siis kõik aeglustus ja siis tuli paus. Kuid mitte vaikus. Selles pausis kuulsin teda – ainult teda – sosistamas midagi, mida ma ei mõistnud, aga mille toon rääkis rohkem kui sõnad.
Nendes häältes oli vabadus. Ja ma tundsin midagi… ootamatut. Mitte kadedust. Vaid äratundmist.
Mingi hetk kuulsin meest lahkumas. Uks käis tasa. Vaikus.
Alles siis läksin sisse.
Naine lebas voodis, teki all, juuksed kergelt sassis, silmad suletud. Ta hingas sügavalt, peaaegu nohisedes. Ma ei öelnud midagi. Võtsin end vaikselt paljaks ja pugesin tema kõrvale. Tema keha vastu oli soe. Me ei vajagi alati sõnu.
Mõni aeg hiljem avanes uks taas – sõbranna saabus. Ta liikus tasa, riided käes, ei süüdanud valgust. Viskus oma voodisse, mis jäi meie kõrval teisele seinale. Kämpingus oli taas vaikus. Kolm inimest, kolm mõtet.
Umbes tunnikese pärast, kui maailm oli justkui seisma jäänud, keerasin end naise poole. Suudlesin ta kaela, libistasin sõrmed üle selja. Ta ei ärganud kohe, aga keha reageeris. Libistasin end aeglaselt ta taha, käed tema puusadel. Hakkasin liikuma – vaikselt, sügavalt. Nagu ainult tema jaoks.
Me liikusime peaaegu hääletult. Aga voodi krigises õrnalt, tema hingamine muutus kiiremaks. Me püüdsime olla märkamatud.
Siis kuulsin, kuidas teki alt teises voodis keegi liikus. Väljas oli juba päikese tõusust valge...
Sõbranna.
Ta ei pööranud selga. Silmad olid avatud. Me vaatasime teineteist – täiesti vaikses ruumis, kus keegi ei teeselnud enam, et magab.
Ta ei öelnud midagi.
Ta ei tõusnud kohe. Aga ta ei jäänud ka passiivseks. Tema käsi liikus üle oma keha, aeglaselt, teadlikult. Ta ei häbenenud, et ma nägin. Et me nägime. Ta ei pidanud ütlema, et ta ei tahtnud olla eemal.
See ei olnud vestlus. See oli vaikne lubadus.
Kõik, mis järgnes, oli loomulik. Mitte planeeritud ega otsitud – aga sündis. Jagamine ei olnud enam kahe vahel. See kasvas. Kolmesuunaliseks pilguks, puudutuseks, hingetõmbeks.
Öö oli sügav ja vaikus langes aeglaselt meie väikese kämpingu kohale. Sõbranna istus minu süles, tema keha oli soe ja lõtv, veidi unine, kuid samas ootusi täis. Vein oli meid mõlemaid rahustanud ja avanud, tuues esile pehmed naeratused ja kergeid sosinaid.
Ma paitasin õrnalt tema selga, tundes iga lihast, iga pinget, mis aeglaselt sulas. Tema hingamine muutus sügavamaks, huuled murdsid vaikselt naeratusi ja aeg-ajalt summutatud ohe tuli tema huultelt, kui mu käed liikusid tal mööda selga ja puusasid. Ta surus end minu vastu, nagu otsides soojust ja turvatunnet.
Me proovisime olla vaoshoitud, et mitte äratada teisi, aga meie vahel tekkis kerge kirglik jõgi, mis voolas läbi iga puudutuse. Vaikselt liikusin tema taha, mu käed võtsid kinni ta puusadest ja ma tundsin, kuidas ta keha vastas, kerge värin läbi kogu tema olemuse. Ta niuksas, mitte valjusti, vaid pehmelt, rõõmust ja ootustest täis.
Me olime seal koos, kolmekesi, maailmast eemal, hetkes, mis tundus justkui aegade algus. Ja kuigi olime vaiksed, rääkisid meie kehad enda keelt – kirge, usaldust ja sügavat ühendust, mis ei vajanud sõnu. Mu naine jälgis meid diivanilt, tema silmad olid poolläbipaistvad ja täis soojust, mis mind kummaliselt äratas. Ta naeratus oli õrn, kuid samas lubav – justkui ta oleks osa sellest pehmest kirglikust mängust.
Mu käed ei peatanud liikumist, sõbranna keha vastas mulle soojust ja usaldust täis, samal ajal kui mu pilk kohtus naise omaga. Seal oli midagi, mis äratas meis kõigis põleva ühenduse – mitte vaid ihades, vaid ka sügavas mõistmises ja aktsepteerimises.
Mu naise silmad jälgisid iga liigutust, tema hingamine muutus raskemaks, ja kui ma vaatasin teda, nägin, et ta ise unistas juba sellest, mis veel tulla võib. Selles vaikuses, selles soojuses olime kõik kolm seotud – ja see side tundus igavene.