Väga põnev ja mõtlemapanev artikkel ellipsilt. Mind ennekõike pani mõtlema see osa, kus mees sõi ka liiva ja jõi merevett. Ma arvan, et sellele eelnev situatsioon oli alljärgnev.
Mees astub suvitajate vagunelamusse, laual aurab kaks taldrikut piimasupiga ja laua keskele on tõstetud taldrik heeringavõileibadega.
Naine: "Kallis, nägin, et tulid tagasi, tõstsin juba välja, valmitasin sulle täna kohalikku rahvustoitu, piimasuppi heeringavõileivaga." Mees paneb ujumisprillid lauale ja tõstab pilgu naisele, "oota mida?" "Piimasupp, nuudlitega," vastab naine pisut rahutult. "Ei see teine asi?" "Ah see, heeringas. Tead, naaberautos räägiti, et see pidi eriline maitseelamus olema." "Eriline maitseelamus," hakkab mees irvitama. "Eriline loll, tahtsid öelda, kes see sul piimasupiga soolast heeringat sööb," irvitab mees edasi. "Ah sa vana raibe, või sina tuled minu toidu üle naerma, endal magu maani" on naise rõõmus tuju korrapealt rikutud. "Kas sa ka tead palju aega mul kulus, et selle haisva rasvajunni seest sinu jaoks kõik luud välja koukida." Mees üritab veel olukorda parandada aga naine on juba kopsud täis tõmmanud ja mees laseb tõstetud käe nukralt longu. "Nüüd on lugu sedasi, kui sa vana maiasmokk just ei taha jala hakata Berliini poole astuma, paned rahustaja kaela ja kohe lähme neid peeneid väljamaiseid toite mekkima," seda öelnud osutab ta peaga nagi poole, kus ripub kaelarihm. Mees ohkab ja hakkab rihma kaela panema, endamisi kirudes, et oli nüüd vaja see rahulik õhtu oma mölaga jälle ära rikkkuda.
