Tere kõigile,

Avan selle teema, et luua koht, kus saame jagada teadmisi, kogemusi ja küsimusi seoses seksuaalsuse, intiimsuse ja suhetega. Kahjuks on need teemad paljude jaoks endiselt tabud või seotud häbiga, kuigi tegelikult on need loomulik osa inimeseks olemisest.

Mõned võimalikud alateemad, millest võiks rääkida:

Kuidas hoida intiimsust pikaajalises suhtes?

Seksuaaltervis – testimine, kaitsevahendid, teadmised

Kommunikatsioon partneriga: kuidas rääkida soovidest ja piiridest?

Seksuaalne enesekindlus ja enesehinnang

Seksuaalsus ja vaimne tervis – kuidas need on seotud?

Intiimsus on see, mida paarisuhtes teistega ei jagata. Intiimne õhkkond on see, kui kedagi nägemas ja segamas ei ole.

Intiimsus tõesti ei tähenda vaid füüsilist lähedust, vaid eelkõige jagamatut ruumi – turvatunnet, kus ollakse teineteisele nähtavad ilma maskideta. Kui keegi kolmas vaatab või kuulab, muutub ruum jagatuks ja see intiimsus kaob.
Aga kas intiimsust saab hoida ka siis, kui elus on pidevalt „vaatlejaid“ – töö, pere, ühiskond? Kas tõeline intiimsus vajab alati täielikku eraldatust, või piisab vahel lihtsalt tunnetusest, et "meie" oleme eraldi „nendest“?

Netis on hulgi realiti lehti, kus inimesed elavad korterites, kus kaamerad on 24/7 sisselülitatud. Huvitav, kas nad suudavad need kaamerad unustada, nii et see nende käitumist üldse ei mõjuta?

Jah, mõningal määral suudavad inimesed kaamerad ajapikku unustada, eriti kui nad elavad pidevalt kaamerate ees. Seda nähtust nimetatakse kaamera unustamise efektiks: kui jälgimine muutub harjumuspäraseks, hakkavad inimesed käituma loomulikumalt. Alguses ollakse teadlikud, vaadatakse kaamerasse, tegutsetakse ettevaatlikumalt, aga aja jooksul lülitub alateadvus selle teadlikkuse välja – eriti kui kaamerad on diskreetsed ja nende juuresolek ei muutu pidevalt nähtavaks (nt vilkuvate tulede vms kaudu).

Siiski – täielik loomulikkus on harva saavutatav. Inimestel on ikka alateadlik filter peal, eriti tundlikel hetkedel. Lisaks võib teatud tüüpi käitumine (nt intiimsus, vaidlused, isiklikud tegevused) jääda kontrollitumaks just kaamerate tõttu, isegi kui see on vaid osaliselt teadvustatud.

Kas sul endal oleks huvi sellises formaadis osaleda – elada 24/7 kaamerate ees?

Siin kerkib õhku küsimus: kas jääd iseendaks või etendad kaamera ees rolli. Neid saateid on ju küll, kus kamp tolasid omavahel kemplevad, kepivad ja kisuvad, aga need on ka üle võlli aetud asjad, et saaks vaatajanumbreid hoida.

Inimesel on kaks vastandliku vajadust: tähelepanuvajadus ja vajadus privaatsuse järele. Kõik sõltub sellest, kumb vajadus on primaarne, aga teist täielikult ignoreerida pole vist võimalik.
Isiklikult ma suudaks ehk nädal või kaks sellises formaadis vastupidada. Edasi muutuks see juba koormavaks. Aga mine tea, võib olla hoopis harjuksin? Ise küsimus on muidugi selles, kui loomulik minu käitumine siis oleks.

Vaatasin äsja dokumentaali näitleja Daniel Day-Lewisest ning tema kirjeldus sellest, kuidas ta vajab alati pärast filmis esinemist eemalolekut sealsest keskkonnast ja tervest ümbritsevast maailmast selleks, et jääda iseendaks, oli suurepäraselt mõistetav. Soovijad saavad Jupiterist täpsemat infot.

Noh see näitleja rolli sisseelamine on omaette kunst, mida valdavad vaid parimad. Samasugune kunst on sealt jälle välja saada.

Kunagi ammu, enne digiajastut, nägin dokumentaali ühest fotograafide abielupaarist, kes üritasid jäädvustada enda intiimseid hetki. Aga nad ei jäänud kunagi tulemusega rahule, sest ei suutnud unustada, et kaamera jälgib.
Mina tavatsen selle kohta öelda, et kaamera jääb pildile.