Jah, olen nõus JaneeEyree'ga - iga ühes meist on mingi annus nartsissismi. Ja see loetelu, mis Sa, Varbad, esitasid teema algul, on ekstreemne selles mõttes, et üliharva võib kohata inimest, kes kõikide selliste iseloomuomadustega elab ja toimetab meie seas.
Endal on küll 18-aastane kooselu kogemus enesekeskse (nartsissismi üks malbemaid alaliike) isikuga. Meie igapäeva suhted olid väga head ja isegi armastusväärsed, kuigi jah, üpris sageli oli ka tülisi teemal, miks ta tegi või ütles midagi väga imeliku, millest ma muffigi ei saanud aru (ja mis sageli oli minu suhtes solvav või alandav). Aga siis saabus tal karm kliimaks ja hormonaalse möllu ajendil ta lahkus kodunt, mida ta ise nii armastas ja hoidis. Hakkasin uurima (kirjanduse, kohtumiste ja loengute kaudu) ta sellise käitumise põhjuseid ja nii jõudsingi selliste nähtusteni, nagu enesekesksus ja vältiv suhtlemisstiil paarissuhtes.
Mu enda vaimsele seisundile see kõik erilist mõju ei avaldanud (kuigi 2 aastat peale naise lahkumist neelasin antidepressanti). Ja kõige huvitavam, et oma hinges ma ikka veel armastan Teda ja igatsen Ta järgi. Kusjuures, annan endale aru, et Ta = sama isik, kuid ilma enesekesksuseta ja ilma vältiva suhtlemiseta.
Esimene nähtus (enesekesksus) on vaimne häire, mida isik saab parandada, kuid mis juhtub üliharva, sest see nõuab pidevat ja meeletut tööd enda kallal. Teine nähtus (vältiv sutlemine) on lapsepõlve trauma ja on ka parandatav (isegi kergemini, kui enesekesksus), kuid mis samuti nõuab isiku vabatahtliku ja rasket tääd enda kallal.
