jah, jfjm, see, mida sina kirjeldad, pole mitte vanades asjades kinni olemine, vaid asi on kogetus ja teadmistes. kogemuses, mida tahad korrata või siis ei taha.
tead, mida tahta ja ei lase ennast enam nii vabaks, et leppida olukordadega, mis ei arvesta sinu rahuloluga. kui tahad rahul olla, siis valid.
neid on ka, kes hoiavad vanast kinni ja seovad end sellega, kinnistuvad mingitesse asjadesse ja isikutesse, kiindutakse. hoitakse mugavusest või ebamugavusest kinni, ebakindlusest edasise ees. lohutatakse end. erinevad asjad. aga siis on selle suhte otsarve juba teine. seda tehakse juba enese vajaduste rahuldamise huvides. see on egoism, mitte teisest hoolimine ja vahel teine pool lubab ka ja pakub teisele seda rahuldust, aga siin mina paneks piirid vahele. teatud piirist edasi ma enam ei lubaks endaga seda teha ja ennast mugavalt kasutada. selle mittelubamine ei ole enam egoism, vaid enesest hoolimine.
mis vanadesse suhetesse puutub, siis muidugi teatud osast „vanakraamist“ uute suhete puhul ei saa hoiduda ja seda eirata - tahad või ei taha, see tuleb kolinal teise suhtesse kaasa, nagu minevikki, aga uue ja vana kraami peaks suutma lahus hoida. kui ise ei saa lahku ajada, siis sunnib keegi oma teist poolt selleks ja peab valima.
vaja on nii uut kui vana, aga suhted elavad oma aja ja siis saavad nad valmis - sealt edasi nad enam ei arene. kui tundub, et areng kestab edasi, siis tehti midagi kiirustades ja tuleb uuesti vaadata seda ja vanaga tegeleda, aga parem uus ja vana lahku.
kui lased ühel elul teist segama hakata, siis on hakkavadki need segunema.
uus partner ei saa aru, milleks sul vana elukaaslast vaja on ja vana pole rahul sellega, et ta uue vastu vahetatakse, kuna ta tunneb, et tal on ka kindel koht su elus olemas.
pidev ebakindlus kahelt poolt, sest piire pole.
sama asi on ka nende mitme suhte vahel laveerimisega.
arvatakse, et suudetakse nendega kaasnev enda kontrolli alla saada ja nii hoida. kahtlen selles, et pikalt suudetakse. palju tuleb endas alla suruda selleks. stress paistab siit.
paratamatult hakkavad need teised ka olemasolevaid suhteid segama ja piirama.
inimene ei saa piiramatult ennast jagada mitme suhte ja isiku vahel, igale poole sama palju endast anda - kuskilt tuleb kellelgi puudu, ei jagu mitmele.
seks on vist mitme vahel kuidagi jagatav, aga kui see on koos tunnetega?
kuidas siis ennast jagatakse?
perekond on perekond ja see tuleb koos hoida - sellest ma saan aru, aga kui seda peab pidevalt teiste suhetega lappima ja ravima, siis on kuskil asi lahtine ja lekib tugevalt. emotsionaalse poole pealt st eriti. erilist kokku hoidmist ei tundu olevat.
olgu, kuidas paaridel selle olukorra lahendamisega on, aga peaasi, et enda kaasa ja suhe selle all ei hakkaks kannatama. oma naisel olgu seks olemas koos muu talle tarvilikuga. niipea kui tekivad topeltstandardid ja kellelgi on rohkem lubatud, nagu siin karvased juba kirjutasid, siis on jama. tundub nagu allasurutud ja leplik naine siis olevat, kui mehele lubab, aga endale mitte. või puudub vastastikku huvi teineteisega seksimise vastu ja siis minnaksegi ja vaadatakse laiemalt asja. kuni huvi oma partneri vastu tagasi tuleb.
