vastan sulle sinu oma enda kommentaatiga mis läheb nagu rusikas silmaauku
Kindel negatiivne märk on segased laused. Ei kirjavahemärke, üsna tihti kaob lause mõte ära. Mida ma siis arvan inimesest, kes nii kirjutab. Seal taga võib olla tõenäoliselt napsuvend, kes purjuspäi midagi kokku vusserdab. Inimene, kes end täis jaob ja interneti suhtlema läheb. Kahjuks või õnneks. Arvamus on üks. Ei austa iseennast, ei saa ka autada teisi.
Ropendamine. Fakt on see, et ükski endast lugupidav inimene ei ropenda nagu voorimees. Järelikult ongi voorimees. Ropp inimene ja puhtus ei käi kokku.
Inimene, kes alustab kirjavahetust ensetutvustusega mis sisaldab selliseid lauseühendeid „aga muidu olen täiesti normaalne mees“, Aga on üldse üks päris huvitav sõna lingvistilises maailmas. Aga sõna on nagu kustukumm. Üledes lause. Kõik oli täna tore, päike paistis ja ilm soe aga … nii kui sõna aga ütled, kustutad esimese osa lausest. Üldjuhul kasutavad sõna aga eriti enda välimuse ja tegemiste kirjeldamisel ara iseloomuga inimesed. Kui selel inimesega kohtud, siis tõenäoliselt on ta vaikne ja tagasihoidlik. Mis hoolitsusse puutub, siis tuleb jälgida tema kirjastiili üldises plaanis. Kui see on pigem tagasihoidlik, sis tõenäoliselt inimene on igati korralik, viisakas ja puhas.
Kui kirjastiilis on hüplik. Kohati eineb kohti, kus inimene nn aga järgi „materdab“ maailma, võib olal tegemist üsna lodeva ja hoolimatu isendiga.
Üks ilmne ohumärk, mis tavaliselt viitab enesehoolitsuse puudumisele on eitamine ja rõhutamine. Mul on savi, mida nad minust arvavad. Mind ei huvita mingi tilulilu. Mina pole see mees, kes moe järgi riides käib.
See viimane teema on see, kus sa kindasti ütled, et mina ka ei käi moe järgi, olen ma räpane. Vahe on aga just selles, kas sa seda rõhutad või mitte. Kui sa pead iseensest loomulikuks puhast ja viisakat riietust, siis sul ei tule pähegi seda rõhutama hakta.
Vot siin jõuamegi sinna kohta, et inimesed, kes mul postkastis väga palju pööravad tähelepanu välimusele (just jutu sees), on kas väga äärmuslikud eputised (meid kohtab üliharva) või pole neil kaugeltki mitte nii ilus ja puhas midagi.
Läbi aegade parim näide netimaailmast oli kunagi üls 43 aastane töötu naine, kes elas sisuliselt abirahadest. Mitu aastat suutis internetis end varjata. Kogu aeg oli tema see, kes rõhutas kui palju peab salongis käima ikka üks naisterahvas ja et lapsed on väärt vaid kalleid firmariideid, mees kes välja kutsub peab olema kallis ülikonnas ja roosid hambus jnejne. Ta lihtsalt kehastas internetis oma soovunelmat.
Aga sellise asja tuneb tegelikult ära, kui kirja loed. Reegel on, et elementaarsetest asjadest inimesed ei kirjuta pikalt ja pidevalt.
Kokkuvõttes võin siin oma kogemuste põhjal maha kirjutada kilomeetreid tähelepanekuid, mida muide olen ka huvi pärast vahel kontrollinud. Et noh, kui mul kujuneb inimesest mingi pilt (ka negatiivne), kas kujunes õiges suunas.
