Hirschfeld, Magnus (1868-1935) asus filoloogiat õppima, kuid temast sai arst. Aafrikas reisides nägi ta, kuidas teised kui tolerantselt suhtuvad teised rahvad seksuaalsetesse hälvetesse ning neid isegi aktsepteerivad. Need mõjutused muutsid ka Hirschfeldi sallivamaks ning temas küpses veendumus, et Euroopa puritaanlik ühiskond on inimestele peale surunud põhjendamatuid moraalinorme ja ebaadekvaatset suhtumist seksuaalsuse avaldusvormidesse. Hirschfeld alustas liikumist, et Riigipäev tühistaks homoseksualistide vastu suunatud seaduse. (Saksamaa kriminaalkoodeksi kurikuulsa paragrahv 175 järgi ähvardas pikaajaline sunnitöö igaüht, kellel oli homoseksualismiga kas või kaudseltki tegemist.) Ta asutas Saksamaal seksuaalteaduste instituudi, kus inimesed võisid tasuta nõu saada. Loengud olid avalikud ja neid võis iga huviline külastada. Instituudis oli abielunõuandla ja avalik raamatukogu. Hirschfeldi tähtsamate teoste hulka kuuluvad tööd ,,Mehe ja naise homoseksuaalsus” (1919), kolmeköiteline „Seksuaalpatoloogia” (1917-1920) ning teaduslik uurimus ,,Sugu (seksuaalsus) ja kuritegu” (1932), “Sappho ja Sokrates”, “Armastuse loomulikud viisid”. Kohtus esines ta seksuaalkuritegude eksperdina. Tema oli esimene, kes avastas hormoonide rolli ja seksuaalse anomaalia seotuse isiku arenguhäiretega. Oma elu viimased aastad veetis ta eksiilis, natsid laastasid tema instituudi, raamatud põletati avalikult ja kaastöötajad arreteeriti.
