"Blondi juures"
(minu silmade läbi)
Ma jõudsin tema maja ette täpselt kell 22:48. Mäletan kella, sest vaatasin seda enne, kui autoukse sulgesin. Õhk oli suvine ja soe, see vaikus, mis tuleb vaid siis, kui terve linn on juba vajunud vaikusesse. Aga minus ei olnud vaikust. Minus oli ootus. Rahutu, närviline, ihast pingul.
Tema maja uks avanes enne, kui ma üldse kella vajutada jõudsin. Seal ta seisis — 49-aastane, aga naine, kes kandis seda iga päevaga nagu kuninganna. Blondi juuksed, vabalt lahti. Keha, mis ei vajanud mingit tõestust – ta teadis, et ta on ihaldusväärne. Siidise rüü all aimdusid vormid, mis olid selgelt tema suurim relv… ja ta teadis täpselt, kuidas seda relva kasutada.
"Astu sisse," ütles ta vaikselt, naeratades. See hääl… see üksainus lause. Ja ma olin jälle tema käes.
Uks sulgus, valgus jäi hämaraks. Küünlad põlesid. Midagi mängis vaikselt taustaks — Norah Jones või midagi sellist. Mitte, et see hetkel üldse oluline oleks olnud. Me ei raisanud aega. Ei sõnu, ei sissejuhatusi.
Ta tuli mu juurde. Aeglaselt. Silmad lukus minu omadega. Ta tõmbas oma rüü lahti — mitte dramaatiliselt, mitte nagu filmis — vaid lihtsalt, rahulikult, enesekindlalt. Alasti. Täiesti. Ja nii ilus, et ma ei saanud korraks isegi hingata.
Ta tuli mulle lähemale, võttis mu näo kahe käe vahele ja suudles. See polnud pehme ega arg. See oli sügav. Kutsuv. Ta vajus vastu mind, tema rind surus end mu särgi vastu, ja ma tundsin ta keha soojust läbi kanga. Ma ei pidanud midagi tegema — ta juhatas. Tõmbas mu särgi üle pea, lasi püksid alla. Ta oli näljane. Ja ma olin valmis.
Kui ta mind endale peale tõmbas, oli ta juba märg. Ilma igasuguse liialduseta — ta oli sõna otseses mõttes valmis mind endasse võtma. Ja kui see hetk tuli, kui ma tema sisse vajusin… see oli nagu sukeldumine. Ta tõmbas mind täielikult enda ümber, nagu vaakum. Tema puusad liikusid aeglaselt, teadlikult. Ta ohkas, häälitses, hammustas mind õlast. "Ära oota. Võta mind," ütles ta läbi hingetõmmete.
Ja ma võtsin.
Me liikusime kaua. Vahel aeglaselt, vahepeal nii toorelt, et küüned kriimustasid selga ja hambad hammustasid huult. Aga kõik oli õige. Kõik oli tahtlik. Me liikusime samas rütmis, nagu kaks inimest, kes tunnevad teineteist, kuid tahavad iga kord uuesti avastada.
Ta oli häälekas. Mitte lärmakas — vaid intensiivne. Iga heli, iga hingetõmme oli aus. Kui ma lõpuks tulin, tegin seda sügaval tema sees, ta käed ümber mu kaela, küüned mu seljas, ja ta sosistas mulle midagi kõrva, mida ma ei saanud täielikult aru… aga see jäi minusse.
Pärast seda me ei öelnud palju. Ta lebas mu kõrval, pea vastu mu õlga, silmad suletud. Ma jõin vett. Tuba oli soe ja vaikne. Ta silitas mu kätt ja lihtsalt… oli.
See öö ei olnud midagi sellist, mida peab defineerima. See polnud armastus. Aga see oli puhas. Iha, ausus, ja hetk, mis ei vaja õigustust.
Ta ei kuulunud mulle. Aga see hetk kuulus meile mõlemale.
