„..veelgi enam, normaalne oleks ju end tutvustada, kellena siiamaani tunneme.”;
“asja mõte olekski äratuntav olla”
Luukera,
just, sinu jaoks oleks normaalne, aga kellelgi teisel, kellel ei ole sama vajadust mis sul, seda vajadust äratuntavaks olemise järgi ei teki, ta on sellest vaba, ehk et see ongi vaid sinule oluline ja vajalik, mitte aga sellele teisele inimesele.
Saad aru?
Kui tutvustatakse, siis on ikkagi mingi tava ette teada, mida järgitakse selle tava austamiseks, aga pigem tehakse seda siis, kui tegemist on kas lihtsalt heade või parimate tuttavatega, kes hea meelega kokku saavad ja kus teineteist (ja vahel tuttava tuttavaidki)
tegelikult tuntakse.
Igati käibel olev normaalsus võiks see olla ka nt kogukondliku elukorralduse järgi tegutsejatele-elejatele, kes ongi harjunud
ühiselt suurte seotud perekondadena koos elamisega ja kus iga osaline on nagu pereliige.
Iha.ee-ski käib mingi kogukond inimesi koos midagi tegemas, oma kogukonna jutte ajamas jne ja siis on tekkinud teatud jagatud siseasjad, aga isegi nende “siseasjade” pinnalt ma leia, et ma peaks kuidagi eraldi mingi sisesajade “juristi” jaoks
ennast esitlema - peale võetud kasutajanime, millest minule on täiesti küllalt - või seda, et ma üldse mingit liikmelisust pean tunnistama.
Kui küsimus on aga ainult ühes või kahes inimeses ligi 8000 kasutaja hulgast, kes n-ö näotuvastusi teevad ja asjadele uuriva käigu annavad, siis on siin tegu juba hoopis mingite teistsuguste erivolituste taotlemisega ja privaatsusesse sekkumisega.
Igasugused “tundjad”-uksehoidjad, ja eriti sina luukera, võiksid postkasti esitluskaardi ootamise asemel enda käest küsida,
mida te ise selleks teinud olete, et peaks teid kindlasti tunda tahtma ja teile tulema midagi tutvustama ning miks õieti ikkagi äratuntavaks olemisest (ja äkki ka teist?) hoiduta tahetakse.
Ja vahest äkki ikkagi võiks põhjus olla selles ka, et mingi isetekkelise “tarkadekoja” tuututamine selle üle igal pool lihtsalt käib väga pinda ja ei tundu “normaalne”??
