Kui sa vahel väga vähe
oled sina ise,
kui sa lased oma pähe
taeva sinamise,
oma eilse ära peidad
põõsasse ja puusse,
ennast kinnisilmi heidad
hullu jaanikuusse…
kuis siis voogab ümberringi
hele õitevalgus,
kutsub õnneusku hingi
algamata algus,
süttib pidusaali suurde
aina uusi leeke
ning sealt suure õnne juurde
viib üksainus teeke.
Redutab see ätsepuhmas,
hälbib härjapeades,
kuid ei eksi sina temalt
tänast tõde teades.
Tõde, mis kui lill su pihud,
nagu öine sadu ,
tõde, mida oled ihus
kandnud aastasadu…
Kui siis kaarduvad su kohal
kõlakojaks kased,
kui sel tõel sa kas või korra
juhtida end lased…(H. Jürisson)
Avatud meeltega suvve…