Te arvate, et olete kavalad, kui suudate kahte elu korraga elada. Tegelikult olete lihtsalt argpüksid – mehed, kes kardavad omaenese tühjust. Te petate, sest teil puudub julgus olla aus. Te räägite, et otsite kirge, kuid tegelikult otsite vaid peeglit, mis näitaks teid paremana, kui te tegelikult olete.

Te ei ole vallutajad, te olete põgenikud. Te põgenete oma naise, oma laste ja lõpuks ka iseenda eest. Ja iga kord, kui sosistate mulle valesid, reedate mitte ainult teda, vaid ka oma vähese väärikuse. Kui te oleksite tõeliselt mehed, paneksite kogu selle salakavala energia sellesse, et oma naine tunneks end jälle ihaldusväärsena.

Te ei vaja armukest – te vajate peeglit, mis näitaks teile, kui tühjad te olete, kui te valetate armastuse pähe oma nõrkust. See pole kirg, see on hale enesepettus.