Ma kõnnin mööda lõputult hargnevat teed. Mind ümbritsevad kummalised ideed.
Nad uputan pilgeni peekrisse ja vaatan oodates tühjusesse.
Kui jõuan koju, siis on mul paha, vaid natuke armastust siis sinult tahan.
Viskan sitased riided masinasse, panen väikese tule kaminasse.
Istun köögilaua taga, mõtlen tüdrukust, keda ma ei vääri.
Mõtlen, miks on elu läinud nii.
Lõikan välja su pilte ajalehest, kuni käe külge kasvavad käärid,
ja ma ei suuda nuttagi.