Voodivõlur otsib voodihaldjat!

Kas su tšakrad vajavad kõditamist ja su kaisukoht on liiga tühi, et isegi kristall ei püsi paigal? Siis loe edasi – võib-olla otsime me just teineteist (või vähemalt samasugust patja).

Mina olen:
Sertifitseeritud teki all teleportija, hommikutee manafestija ja vabatahtlik seljamurdevõlur.
Oskan nurruda, kaisutada, sügada ja vajadusel rääkida ka täiesti mõttetut juttu kella kolmeni öösel.
Spirituaalne, aga mitte pealetükkiv – kui su aura logiseb, võin selle kinni teipida (või vähemalt öelda, et oled ilus).

******** ******** ******** ******** ********

Vaikuse puudutus.

Õues tibutas õrn vihm, selline, mis ei sega, vaid kutsub endasse. Naine istus akna juures, vaatas, kuidas veepiisad mööda klaasi libisesid, ja mõtles — kui imeliselt vaikne võib olla maailm, kui kuulad.

Ta tõstis pilgu, kui uks vaikselt avanes. Tema silmad kohtusid kellegi omadega, mis olid soojad ja natuke uudishimulikud. Mitte sõnagi polnud vaja. Ainult samm lähemale, ainult hingetõmme, mis jäi pooleli.

Vihm trummeldas vastu akent, aga toas oli soe. Nad seisid nii — vaikus nende vahel, mis oli täis ütlemata tundeid. Käsi libises mööda lauda, puudutas teist kätt, ja kõik tundus korraga nii lihtne, nii õige.

See polnud tormiline hetk. See oli pehme, rahulik äratundmine, et vahel piisab vaid ühest pilgust, et kogu maailm muutuks hubasemaks.

******** ******** ******** ******** ********

******** Hingetõmme - osa 1 ********

Õues sajab ikka veel — need aeglased, pehmed piisad, mis justkui paitavad maailma. Toas lõhnab kohvi ja vihma järele. Naine seisab akna juures, sõrmed õrnalt vastu külma klaasi, nagu püüaks ta vihma puudutust endasse talletada.

Ukse klõps on vaevukuuldav, ent tema keha reageerib enne, kui mõistus jõuab mõelda. Pilk liigub — ja seal ta on. See pilk, mis ütleb rohkem kui ükski sõna. Soe, natuke ootav, natuke vallatu.

Samm lähemale. Veel üks.
Vaikus muutub tihedaks, pehmeks nagu soe tekk. Hingetõmme seguneb hingetõmbega. Ta tunneb, kuidas õhk nende vahel on korraga täis elektrit ja rahu korraga.

Sõrmed libisevad mööda lauda, kohtuvad — juhuslikult, aga mitte päriselt. Puudutus kestab vaid hetke, kuid see hetk venib lõputuks. Naha all tuksleb midagi tuttavat ja samas ohtlikult uut.

Vihm mängib aknal rütmi, mis sobib selle vaikuse taustaks. Toas on ainult kaks inimest ja üks tunne, mis ei vaja nime.
Mõnikord piisab ühest puudutusest, et terve maailm hingaks sügavamalt.

******** Osa 2 ********

Vihm ei lakanud.
See justkui kaitses neid välismaailma eest — iga piisk sulges ukse, iga kahin peitis mõtte.

Ta astus lähemale, nii et nende vahel jäi vaid hingamise kaugus. Õhk oli soe, tihe, ja täis ootusärevust, mis polnud valju, vaid vaikne ja sihikindel.

Naine tundis, kuidas ta süda lõi aeglasemalt, sügavamalt. Nagu oleks aeg otsustanud hetkeks peatuda. Ta ei teadnud, kas see oli unenägu või reaalsus, aga see polnudki oluline.

Kui tema käsi liikus — aeglaselt, peaaegu ebalevalt — ja puudutas tema põske, tundus see nagu lubadus. Mitte rutakas, mitte nõudlik, vaid soe ja tõeline.
Nende pilgud püsisid — sügavamalt, kui sõnad suudaksid kunagi rääkida.

Ta naeratas vaevumärgatavalt. See polnud naeratus, mis midagi lubaks, vaid see, mis tunnistab — ma tean.
Siis veel samm, veel hingetõmme, ja nende vahel polnud enam kaugust. Ainult soojus, mis kasvas, kuni kõik muu hajus.

Vihm voolas mööda akent, aeg mööda neid.
Ja seal, selles vaikuses, said kaks inimest üheks mitte tormis ega leegis, vaid rahus — selles haruldases, vaikivas rahus, kus iga puudutus räägib armastuse keeles.