Kui ma ei vasta siis järelikult mul ei ole sulle midagi öelda.
Kirjale - kohtume - vastust ei tule

Sa istud diivanil. Jalad välja sirutatud, veiniklaas käes. Küünlavalgus vilgub su kõrval, peegeldudes su silmades. Vaatad mind, aga sa ei liigu. Sa ootad.
Ma seisan veidi eemal. Ja liigun aeglaselt sinu poole, vaikselt, paljajalu, iga samm meelega valitud. Ma ei küsi — ma lihtsalt tulen. Sest sina tahad, et ma tuleks. Ja sa tead, et ma tean seda.
Mu hommikumantel libiseb üle ühe õla, pehmelt, juhuslikult, kuigi see pole midagi juhuslikku. Ma näen, kuidas su pilk libiseb mööda mu nahka. Sa ei peida seda. Ma ei taha, et sa peidaksid.
Seisan nüüd su ees. Sirutan käe ja võtan vaikselt klaasi su käest, asetan selle kõrvale. Siis sätin end su sülle — aeglaselt, libisedes, justkui mu keha otsiks täpselt seda kohta, kuhu kuuluda. Sa ei liiguta. Aga ma tunnen su hingamise muutust. Sinu tähelepanu…kogu su keskendumine on minus.
Asetan oma käed su kaelale, libistan sõrmed aeglaselt läbi su juuste, tunnen su sooja nahka. Sulged korraks silmad…see hetk on minu.
Kallutan end ettepoole, huuled jõuavad vaevu su kõrva juurde. Ma ei puuduta sind, mitte päriselt. Aga sa tunned mind…hingeõhku…pinget…mängu, mis on alles alanud.