Sa ärkad vara hommikul. Oled valanud omale tassi esimese kohvi. Sul on seljas õhukene hommikumantel. Aga sel hommikul on midagi teisiti. Kohvi tundub kuidagi hoopis maitsvam kui oli seda eile hommikul. Ja siis sa tunned oma reiel pehmet silitust. Käsi liigub õrnalt silitades peaaegu “sinna” välja. See toob kätele õrna kananaha. Äkki sa tunned, et sinu jalgu lükatakse õrna jõuga natukene rohkem laiali. Sa lubad sellel juhtuda. Ning siis su keha korraks jõnksatab, sest sa tunned minu keelt, mis õrnalt silitab sinu jalgevahet. Sa püüad veel võtta viimase lonksu kohvi kiirelt, sest tunned, et 10 sekundi pärast sa juba värised mõnust. Keel aga järjest jõulisemalt ning kiiremalt töötab sinuga, ning sa surud oma küüned köögitooli. Sa püüad kõigest väest teha midagi sellist, et see tunne veel kestaks ja kestaks veel. Aga siis sa enam ei suuda end tagasi hoida ning sinu suult kostub meeletu naudingu lõpuohe. Sinu jalad värisevad sellest tundest ning põskedelt peegeldub õrn erutusniiskus.

Kui sa sooviksid sellist hommikut kohviga, siis tea, et mina naudiksin selliseid hommikukohvisid samapalju kui sina;)