Inimtüübilt olen introvertne inimene.

Dieedil ning pahur.

Kui ma peaksin kirjeldama oma sisemist maailma milles ma elan, mis on ilus aga samas ka täielikuks needuseks. Sageli on tunne, nagu oleksin ruumis kus on sajad inimesed. Püüaks leida nende tähelepanu, haaraks neil õlgadest, raputada, et nad näeksid mu kokku varisevat maailma mu hingevalu. Nad ei näe, ei kuule mind, ma oleksin justkui nähtamatu. Nad mööduvad minust nagu unenäos, millest ärgata ma ei suuda. Tahaks karjuda, täiest südamest. See on justkui appikarje, et nad näeksid mu valu, hoiaksid ära täielikust krahhist mis löövad mu peakohal kokku ja enda alla mattes. Kogu hingest paludes, saates kogu maailma jumaluste poole oma palveid, et nad võiks saata mulle seda õiget naist, kes suudaks mind päästa mu elu mu enese kokku kukkuvast sisemisest maailmast.

See kõlab idiootlikult teiste silmis, aga selline on mu sisemised tunded, minu maailm, minu ootused ja lootused.
Kallid teile naistele.