Ma ei kirjuta sulle selleks, et sind tagasi paluda. Ma ei kirjuta ka selleks, et sind süüdistada. Ma kirjutan, sest ma pean need sõnad endast välja saama, et ma saaks ise edasi minna.
Sa murdsid midagi minu sees. Mitte lihtsalt südame, vaid midagi sügavamat. Midagi, mis uskus, lootis ja ootas. Ma olen pidanud õppima kõike uuesti. Kuidas ennast kokku lappida. Kuidas hingata ilma, et iga mälestus hinge kraabiks. Ma ei ole enam sama, kes siis. Olen vaiksem. Ettevaatlikum. Aga tugevam. Ma ei tea, kuidas sul läheb. Ma ei uuri ka. Siiski... Tõde on see – ma ei vihka sind. Ma isegi ei suuda enam vihata. Lihtsalt… vahel ma mõtlen, kas sa üldse tead, mida sa kaotasid. Kas sa tunned vahel sama vaikust, mida ma tundsin ja endaga kaasas kandsin? Kas su sees on ka vahepeal kõhe tühi koht, kus enne oli meie naer?
Ma ei tea, kas sul on kunagi julgust või soovi tulla ja midagi öelda. Ja ma ei tea, kas see oleks hilja. Aga ma tean, et kui sa kunagi tuled, siis pead sa tulema ausalt. Ilma mängudeta. Ilma hirmuta. Ma ei oota sind. Aga kui sa kunagi leiad tee, siis tea – ukse asemel on seal nüüd sein. Mitte karistusena. Lihtsalt selleks, et sa peaksid koputama. Ja kui ma ühel päeval naeran taas südamest, siis ma ei tunne end süüdi. See ei ole kurbuse reetmine. See on elu. See on minu võit.
/mari-lee