Naine, kes on sukkade kandja
Ta liigub aeglaselt, nagu õhk teaks tema saladust.
Sukkade silmus püüab kinni valguse,
siledus ja varjujoon mängivad ta jalgadel kui muusika.
Ta ei räägi palju — ta kohalolu räägib iseenda eest.
Iga samm on vaoshoitud lubadus,
iga pilk jätab järelmaitse, nagu soe vein sügisel.
Ta ei kanna sukki selleks, et neid märgataks,
vaid selleks, et tunda — kangas naha vastas,
väike piir õrna ja julge vahel.
Need sukad on tema rituaal,
vaikne austusavaldus naiselikkusele, mis ei vaja selgitust.
Ja kui ta istub, ristab jalad rahulikult,
nagu ajatu olend, kes teab,
et tõeline võlu ei tule paljastusest,
vaid sellest, mis jääb aimata❤️