Viimasel ajal jääb mulle järjest rohkem mulje, et suhted on hakanud meenutama turgu.
Mitte sellepärast, et inimesed enam ei armastaks. Vaid sellepärast, et enne, kui üldse tekib võimalus kedagi tundma õppida, pannakse talle justkui hinnasilt külge.
Űha sagedamini jääb tunne, et mees peab kõigepealt tõestama, kui palju ta on valmis kulutama. Alles siis otsustatakse, kas ta väärib tähelepanu.
Ja see tundub mulle kummaline.
Kõige rohkem hinnatakse noorust ja ilu. Aga just need on kõige lühema elueaga "väärtused". Loogiline oleks neid kasutada selleks, et leida inimene, kellega päriselt elu jagada. Selle asemel muutuvad need liiga sageli kauplemise vahendiks.
Veel kurvem on see, et ka sõna "kurameerimine" on oma tähendust muutnud.
Paljude jaoks tähendab see lihtsalt raha kulutamist. Kallis restoran. Lilled. Kingitused. Reisid.
Mina näen seda hoopis teisiti.
Kurameerimine ei ole rahakott.
See on aeg, mille sa inimesele annad.
See on soov teda päriselt tundma õppida.
See on vestlus, kus sa kuulad selleks, et mõista, mitte lihtsalt selleks, et ise järgmisena rääkida.
See on jalutuskäik, mis venib pikaks ainult sellepärast, et kummalgi pole kiire lahkuda.
See on oskus panna teine naeratama.
Toetada teda siis, kui tal on raske.
Märgata temas midagi ilusat, mida ta ise enam ei näe.
Kõik see maksab samuti.
Aga see ei maksa raha.
See maksab sinu aega, tähelepanu ja killukest sinust endast.
Ja ausalt öeldes pean ma seda palju väärtuslikumaks kui ükskõik millist kallist õhtusööki.
Kui aga inimese väärtust hakatakse mõõtma selle järgi, kui palju ta kulutab, siis pole minu jaoks enam tegemist suhtega.
See on lihtsalt tehing.
Ja kõige kurvem ei ole isegi see, et mõned inimesed seda mängu mängivad.
Kõige kurvem on see, et üha rohkem inimesi peab seda täiesti normaalseks.