Tõesti soovin mõista mehi, kes valivad elukaaslaseks naise, kelle osas on juba enne kokkukolimist teada, et seksuaalselt ei suuda ta teile piisavalt pakkuda, et saaksite jääda talle truuks. Juhul, kui varasemalt on saadud kokkuleppele, et naine aksepteerib kõrvalt toimetamisi, ei ole mul mingeid küsimusi. See on aga ma pakun pigem erandlik juhus.
Kui rumal või armunud peab üks mees olema, et ei näe oma parnteri puhul suurt seksuaalset puudust, mis tulevikus nii ehk naa külapeale seksi otsima ajab? Lõpuks on olukord nii hapu, et enam midagi muuta ei saa...kuna väiksed lapsed on peres ja siis ollakse koos laste pärast. Aga naine õnnetu- kaasa petab, mees samamoodi õnnetu- ei saa piisavalt, sunnitud olukord jne.
Mehed, oskate te mulle valgustada oma käitumiste ajendeid? Kuidas te ise sellist olukorda oma vaatenurgast näete?

esiteks lappa foorumit ülevaltpoolt. seal üks väidetav naisterahvas väidab, et abielus PEABKI nii naisel kui mehel armukesi olema. pidada normaalne olema.
teiseks - eks iga asi kunagi ammendu. ja kui sellest ammendumisest vaid laste pärast üle ollakse, siis...ega lapsed päris lollid kah ei ole...

See mitterahuldamine algab tavaliselt ikka peale lapse sündi.

Kas mehed nii väga õnnetud ongi selles situatsioonis? Turvatunne oma truu ja vaikselt kannatava kaasa juures täielikult olemas. Tundeelu elatakse väljaspool kodu. Lisaks kohustusele laste ees on veel selle ajaga kühveldatud kokku mingi varandus, mida ei taheta jagada ega seda ka naisele kompensatsiooniks jätta. Ja seni kuni see kodune "turvasokk" kenasti vait on ja mehe tegemiste üle skandaali ei korralda jätkubki see "õnne ja armastuse" otsimine väljaspoolt.

Sama kehtib ka naiste kohta, kes kiitlevad oma hulgaliste armukestega.

Miks see nii toimib, eks ikka sellepärast et on olemas teadmine, et see turvalisus ei kao kusagile. Lapsed väikesed, no kuhu see naine ikka minema jalutab. Kui lapsed pesast läinud, siis on mees kindel, et tema naine ei leia iialgi endale teist kaaslast enam (loe, kes seda mutti ikka nii väga enam tahab). jne.

Mind paneb ärrituma inimeste juures kindlameelsus, et petta võib seni kuni partner midagi ei tea. Selle kindnlameelsuse muidugi kinnitavad need, kes vaikides kannatavad. Vahet ei ole on see mees või naine.

See on nagu kaasaja perekonna uusim mudel.

Sheebaga 100 % nõus.. Mind panevad vahel ka imestama meeste kuulutustes selline lause- " Lapsed , laps ei ole takistuseks"..Jah, mingi autokähkukaks keset päeva--siis jah ei ole laps takistuseks. Laps ju lasteaias või koolis..Kooseluks on lapsed takistuseks tegelikult..Vaevalt uus mees lapsi sama palju hoiab /enamus mitte, on ka erandeid/. Ja enamus emasid ei luba ka uuel mehel oma lapsi kamandada,ammugi veel karistada ja ongi ka see uus suhe taas probleemide ees.

aga jah,Sheeba..Seda ma kuulen iha-s pea iga päev, et ma olen vana mutt ja kuskile ja kellelegi ei kõlba.. visatakse ette, et ma olen üksi ja miks ma olen üksi jne..

Kui seksist on ühel puudus, siis on see ikkagi mõlema mure. Kas see probleem tekib või mitte, ei tea suhte alguses enamasti kumbki. Ei pruugi isegi aasta või rohkemaga aru saada, et sellest võib probleem tekkida. Ajaga võib lihtsalt armastus lõppeda või tõmme kaduda, seda teab ette pigem harva.

Kui juba pikemalt on koos oldud, siis on ahvatlus ka jääda lihtsalt mugavusest kokku. Eriti kui on juba ühine elukoht ja muu sinna juurde kuuluv. Ehk siis minnakse lihtsama ja ohutuma vastupanu teed.

Shanty t6statatud teema on asjakohane. Aga kui olukord muidu on selline, et naise libiido on mehe omaga sama, sellegipoolest mees otsib mujalt ja veel oskamatult on sellist üldse v6imalik m6ista v6i kas selline isegi oskaks lahti seletada miks see just nii on?

vaheldus? jahihuvi? uudsus?

Kättesaadavus. Mitte naiste või meeste kättesaadavus litsakuse mõttes, aga vahelduse või kõrvalteema leidmise võimaluse kättesaadavus. Seks on kliki kaugusel.

Minul tekkis küsimus, et mis sunnib partneri kõrvalhüppe avastamisel inimest kohe kohvreid pakkima. Kas armastus sai tõesti nii äkki otsa? Või on hoopis hirm sarvekandjana teiste naerualusena elada? Äkki on lihtsalt tegemist mingi lolli, standartse mõttega, et nii peab, kuigi ei tahaks?

Päris huvitav mõttekäik sul. Sa oled tõeliselt tolerantne, mõistev ja leplik mees või siis lihtsalt naiivne?

Tahaksin vastata sellele agoonia definitsiooniga, Jfjm, ja usun et sa saad aru.
Agoonia ehk surmaheitlus on vahetu surmaeelne seisund, mille puhul elutähtsate organite talitlus veel jätkub, kuid on väga tugevasti häiritud ega suuda tagada elu säilitamiseks vajalikke tingimusi.

Tutt, küllalt on juhtumeid, kui arvatav agoonia osutubki vaid ägedaks haigushooks, millest paranetakse ja pealekauba saadakse immuunsus. Kas ikka peab kiirustama eutanaasiaga.

Vahest langetatakse otsus kohvrid pakkida hetke emotsiooni ajel...

Ärge kunagi kuulutage välja lõplike otsuseid, neist on kuradima raske taganeda.

Ma arvan, et siinkohal tuleks meil üle vaadata nende valutavate südamete vanused. Kahekümnesele ei maksa küll selliseid soovitusi jagada. On aega praaki praakida ja endale sobivaim leida. Keskealiste puhul maksaks rääkida juba köie lohisemisest...

arvan et saame siin nüüd hea kohtlemise osaks(irooniaga mõeldes)
meie näiteks hakkasime tegelema kohtumistega teiste paaridega,mitte et üksteist ei rahuldaks või muud põhjused,vaid et tulevikus ära hoida niiöelda petmisi ja kõrvale minekuid.Pigem teha asju koos,nautida elu,olla teineteisele olemas ja pakkuda kaaslasele kõike mis elus võimalik.paljud sellest aru ei saa,kuid meie abielu on 100% paranenud peale nende asjadega tegelemist.Ei me ei kohtu igapäevaselt teistega,ega oma meeletus koguses kogemusi,oleme alles nn algajad sel alal,aga oleme täiseti rahul.siin vaadates mehi-naisi,kes algul tulevad jutuga et me üksikud jne.natuke suheldes tuleb välja et lapsed-kaasad kodus,see ei ole meie arust normaalne,kui teha kaasa seljataga asju.
Parem koos või siis üldse mitte!

Kuni kehtib MEIE, ent mitte MINA, ei söanda keegi ironiseerida ja puudub ka põhjus selleks. Teema paraku on vastupidine. Aga rõõm teie üle igal juhul!!

Pisileedidega üldjoontes nõus, kuid ütlen, et kõike võib siiski teha ka täiesti eraldi, kui mõlemad partnerid seda aktsepteerivad ja teadlikud on.
........ja nii suures piires ka selles osas võrdsel pulgal ollakse.

Mis puutub teemaalgataja küsimusse, siis ega esimeses armutuhinas on nii mees kui naine vägagi seksist huvitatud. See, et ühe osapoole libiido märksa madalam on, selgub üldjuhul ikka siis, kui see esimene tuhin möödas. Ja sageli selgub ka alles siis, kui laps sünnib.
Muidugi see tähendab eelkõige, et enne abielu või lapsi peaks paarike vähemalt paar aastat koos olema. Soovitavalt kauem, viis-kuus aastat. Muidu minnaksegi esimese keerulisema juhtumi (lapse) järel raginal lahku.

Kui asi ei ole aga libiidos, siis on see ilmselt põnevuses. Uut keha on lihtsalt põnev avastada.

Fakt on see, et emasloom on loodud igal ovulatsiooni perioodil uuesti armuma ja see supp, mille inimmõistus on enda kommetes ja tavades kokku keetnud, ei muuda asja. Tegemist pole madalama libiidoga, vaid naine pole enda mehesse enam armunud. Küllap on igal naisel mingi salajane silmarõõm, kellega oleks libiido oi-oi, kui kõrge, kui ainult naine annaks endale võimaluse.

Te räägite 7+ aastatest suhetest ja keskeast? Ma siiralt loodan, et see nii on.

Inimeste tundemaailmad on erinevad. Mis sellest halba on, kui mõni iga 3 kuu tagant uuesti armub?

nu a äkki suhe algaski keskeas. pidada ettetulema. siis 7+ suhe ongi - keskeas
just, brill. ja mõni ei armu kunagi.

Inimene elab enda väljamõeldud reeglite järgi, aga paraku keha ei taha neile reeglitele alati alluda. Suhte pikkus ei oma mingit rolli. Mõni naine võib oma mehesse armunud olla aastakümneid, sest just see mees tundub talle parim, teine aga ei pea paari kuudki vastu.

ma olen ämma ka pand,kogu aeg muidu kiunus ja vingus.kepinäljast ilmselt,nii nagu peeruvahele regulaarselt keerama hakkasin rahunes maha ka

sinu kiitlevast jutust jääva mulje põhjal tekib mus' õigustatud küsimus, et oled sa tegelikult üleüldse kedagigi pannud? ära karda haukuvat koera...

Vabakuulajal on alati midagi ütelda Vabakuulaja on teoreetik kes ainult targutab ja elusat vittu kui näeb hakkab nutma.Vaba kui sa ise hakkama ei saa ma võin sinu ämma ka panna

klähvi, klähvi, kuts...