…eks ole siin saidil kõik ühtviisi kurb ja koomiline. Ühes nurgas orjanäru, kes kõneleb harda veendumusega alanduse nautimisest, kuni keegi söandab talle ühe teadlikult sihitud verbaalse torke teha. Siis haihtub suurmeelne alistumisihalus kiiremini kui hommikune udu ning asemele astub õrn, ent sügavalt haavatud ego. Suu kuulutab enesealandust, kuid enesehinnang nõuab mullikilet. Masohhist küll, aga ainult siis, kui keegi kogemata pai teeb.
Teises nurgas troonib Hosianna — daam kelle eneseusk on sedavõrd piiritu, et kui ta sibulat hakib, hakkab sibul nutma. Absoluutne tõde on tema isiklik omand, teadmiste universum tema ainuvaldus ning elus näib tal olevat kõik, mida üks surelik üldse ihaldada võiks. Kõik peale ühe tühise pisiasja: elementaarse tugivõrgustiku. Ja kui omaette jäämine kipub vaikuses liiga valjult kõlama, kõlbab ühtekuuluvustundeks ka seltskond, kellele ta muidu ülevalt alla vaatab. Peaasi, et keegi peegeldaks tagasi seda suurust, mida päriselu millegipärast piisavalt sageli ei kinnita.
Nii nad siin siis etendavadki oma väikest tragikomöödiat - mõlemal on oma roll, oma tõekspidamised ja oma hoolikalt konstrueeritud minapilt. Publik ei peagi enam midagi ütlema. Mõne inimese puhul piisab, kui lasta neil piisavalt kaua rääkida.
