Nimelt sattusin pealtvaatajaks väga häirivale juhtumile. Seda küll õnneks pealtvaatajana, kuid hea sõbrannana nõu andes jäin siiski hätta. Mida teha?
Juhtum on väga lihtne. Pidid poisiga pühapäeval temajuures kokku saama. Filme vaatama jne. Kuid poiss unutas ära. Leppisid kokku esmaspäevaks, kuid sel korral suutis poiss vabandada, et ei saa ja vandus, et teisipäeval on kindlasti kohal. Ning umbes tund tagasi helistas mu sõbranna mulle ja ütles, et ta poiss on kodus, magab, ta sõber võttis telefoni vastu ja mõlemad olid joogised. Ja nüüd küsis, et mida teha?

1) Kas helistada poisile natukene hiljem tagasi ning rääkida asjad selgeks ning leppida kokkusaamine homseks kokku ning, kui ta siis ka ei ilmu, lähevad lahku.
2) Oodata kuni poiss ise helistab ja vabandab. Mis võib olla päris mitme päeva pärast.
3) Minna homme ise temajuurde.
4) Jätta asi nii nagu ta on, leppida sellega ja ignoreerida juhtunut.

Rõhutaks veel seda, et poiss oli talle lubanud, et ei unusta ära ja näevad täna üksteist kindlasti.
Mure, mis mure.

Mina soovitaks tõelise muresid-probleeme lahendama hakata, antud juhtum on küll lihtsalt pastakast välja imetud olmejuhtum.

Eiei, ei ole imetud pastakast. Vaid täitsa päris. Olmejuhtum?
No, väike nõuanne oleks hetkel ma usun vajalikum, kui mõttetu postitus, mis kommenteerib probleemi olemust.

Ma ei tea... selliseid asju ikka tuleb ette. Juhinduge neljandast punktist, ei maksa asja ületähtsustada.

minu arust näitab see, et tegemist on isasega kellel on emane meeles vaid siis, kui kõik muud "pakilised" asjatoimetused on aetud ja meelde tuleb/tuletab. aga nõu siin anda ei saa... see on tunde asi. pealegi.. pahatihti jäävad nõuandjad ise süüdi pärast. Kui on naises piisavalt uhkust, siis ta ei helista ega lähe ennast "pakkuma". Mehe tunneb ära juba sellest, et kui mees midagi lubab, siis ta ka peab oma lubadust, murrab mees oma antud sõna mingi tõesti tähtsa asja pärast, kuid ei jäta ilmas naist teadmatusse ja asjatult ootama. Kui ei ole nii palju endast lugupidamist, siis mingu ja nutku poisi ukse peal....

no kui sellistel "unustamistel" on kalduvus korduma hakata, siis on küll vägagi küsitav, kui tõsiselt keegi suhtest( ja teisest inimesest) huvitatud on.

Saadaks pikalt,,,Elu on liiga lühike,et mölakate peale aega raisata...oleks veel kaks korda unustanud(või siis oleks ise ette helistanud-kõike võib ju ette tulla),,,Aga olen selline,et kui alkoholi pärast unustatakse tähtis inimene ära,,,,seda ei andesta ma iialgi,,,las siis pohmakas- peaga mõtleb,,millega ta hakkama sai,,,

Ei unustand ta midagi, vaid sòbrad ja joogid leidsid ta enne. Poiss kartis et sòbrad peavad teda tuhvlialuseks.
Järgmisel kohtumisel tuleks talle möödaminnes mainida, et ta suhtumine jätab soovida. Ei mingit skandaali, lihtsalt öelda, et sellise suhtumisega kaugele ei jòua.

Teema algataja jättis muidugi mainimata, kas selliseid "unustamisi" on ka varem olnud?Kui ei, siis ma ei näe mingit probleemi.
Kui see on juba tavaks saanud, siis need kaks inimest ilmselt kokku ei sobi.

Meelasplika: 18 aastased on juba mölakad? 30neselt sarimõrvar 60neselt massimõrvar

Läbielatud teema. Antud situatsioonis lähtuksin mina punktist 4 ehk siis lepiksin tõsiasjaga. Valus ta oleks kuid üldjuhul püüan asju mõista ega võta enam eriti hinge. Püüan olla mõistev ja aru saada et meeste maailm ei keerle vaid naiste ümber kuid kohe kindlasti ei laseks ma ennast lõpmatuseni lükata - tõugata. Mõnda aega oleks kannatlik ja kui asjad jääksid pöördumatuks, astuks edasi.

Unustamine on üks halb omadus nagu ka hilinemine, vahel ei sõltu asjad meist eriti praeguste ilmadega see kehtib eriti hilinemise kohta. Täna on telefon igal meist taskus ja kui miski mutub saab alati helistada. Kui aga napsu võtmit eelistatakase tydrukuga koosolemisele siis las elabki selle napsu või napsusõpradega, üldiselt aeg neid tüüpe eriti ei paranada, on muidugi alati ka erandeid.

Oeh, oleks mul ka nii lihtsad "mured". No teatud ajal oli mul ka tüdrukuga kokkusaamine umbes võrdsel kohal sõpradega käraka viskamisega. Aga kui mõistus ise pähe ajaga ei tule ja prioriteedid paika ei lähe, siis mis meest sealt ikka loota on? Hilinemine, sõnapidamatus viib laias laastus varem või hiljem tööpuuduseni, mis omakorda viib rahapuuduseni, mis omakorda viib suhtepuuduseni.

täitsa nõus viimati kommenteerijaga....

Paljudele meist meestest tuleb ju naine meelde siis,kui poolik juba vöövahel loksub.Oma naist-pruuti ei taheta solvata või ta lihtsalt joogisele ei anna ning siis hakataksegi alternatiive otsima.

Mõnikord peaks sõbranna mõtlema sellele, et miks poiss eelistab sõbraga kärakat panna, selleasemel, et temaga filmi vaadata.
Sõpradega kärakapanemise ja nunnutades filmivaatamiste vahel peab olema tasakaal. Kui see paigast ära läheb, siis läheb varem või hiljem suhe lõhki.
Hea nipp tüdruku jaoks on ka mitte püüda sõpradele vastanduda.

Kui minu tüdruk soovib minuga koos filmi vaadata, siis ma eelistaks küll selle asemel sõpradega juua.
Koos peaks midagi tegema, mitte diivanil telekat vahtima.

Huvitav ka süüdi on hirm üksi hakkama saada aga aru ma ei saa millal õpivad naised ennast väärtustama??

kui poiss nunnutab koguaeg tüdrukuga, muutub poiss ruttu rutiinseks ja igavaks, tuhvlialuseks. kõigil tüdrukutel on plaan poiss endale sobivalt käituma suunata. kahjuks muudetud mehe vastu kaotatakse kiirelt huvi. naine peab saama mehejärgi õhata, võite mulle vastuvaielda muidugi, aga minumeelest on see just täpselt nii.

mehed on sirgjoonelised, naised vastuolulised, seepärast kunagi ei tea milline käitumine on õige ja mees peaks jääma meheks.

Mehed ja sirgjoonelised?? Osad neist ei tea sedagi et on mehed. Loomulikult mitte kõik aga jah mis sirgjoonelisusest me siin räägime. Meheks olemisest ei tea nad mindagi.
Kahjuks peab sama moraali ka naistele lugema. Nad teavad et on naised ja sellega nende teadmised ka piirduvad.

Aike,alles sa ise kirjutasid,et naised peavad end väärtustama,aga tihti just selle sama väärtustamise käigus ununeb neil,et nad naised on.

mehed teavad väga hästi kuidas meheks olla, see on imelihtne- tuleb olla lihtsalt kõike seda mida naised selle all mõtlevad

Koos valimisõiguse ja võrdõiguslikkuse saavutamisega, saavutasid naised ka selle, et hakkas unuma nende esialgne roll ühiskonnas.
Muidugi ei pea naine olema kodukana aga esmajärjekorras on naine siiski soojätkaja ja siis juba kõik muu.
P.S See pole minu teooria

Valimisõigus ja võrdõiguslikkus on teisejärgulised.Põhiline süü on ikka meestel,kes oma rolliga toime ei tulnud.

Ehk pigem asi selles, et naistel lisaks koduperenaise rollile, vajadus eneseteostusele väljaspool koduseinu.

Eneseteostuse ambitsioonid tekkisid siis,kui esimesed olid olude sunnil sellega hakkama saanud.Inimlik kadedus muutis selle eesmärgiks omaette.

Pigem meeste samatus elu alal hoida. Kui mees ei pea vajalikuks siis naine lihtsalt peab. Pole ju meie süüdi, suudame seda teha oluliselt kergemalt ja mängeldes.

Aike,aga seda ma ju selle olude sunnil all mõtlesingi.Kergelt ja mängeldes küll,aga millegi muu arvelt.