Kogenematu, Sa lugesid selle paragrahvi 12 ikka lõpuni või piirdusid ainult esimese lausega? Lubatud on järgida oma usku, kuid keelatud on õhutada vägivalda. Teiste inimeste sandistamine ja ohverdamine langevad sellega kohe ära.
Intsesti kohta ma enne kirjutasin. Jah, siin on see täiskasvanud inimeste otsustusõiguse probleem olemas ja näiteks Saksamaal on üks paar pöördunud ka inimõiguste kohtusse selles küsimuses. Kohus siiski nende taotlust ei rahuldanud. Intsesti puhul on peamiseks probleemiks asjaolu, et heteropaarist lähisugulastel võimalik saada lapsi, kes aga suurema tõenäosusega on mingi puudega (= teiste inimeste kahjustamine, antud juhul veel sündimata laste puhul).
Tõsi, ma ei tea, mis alusel keelatakse abielu näiteks lapsendatud õe ja venna vahel. Nad ei ole bioloogiliselt sugulased, seega nende laste tervist siin aluseks tuua ei saa. Küll aga oleks nende lastel ühiskonnas väga raske toime tulla, neid vaadataks paratamatult kui "väärakaid". Laste huvide kaitse oleks võib-olla aktsepteeritav argument selliste paaride tekke vastu.
Grupiviisilise kooselu registreerimise osas ma ei näe väga kaalukaid vastuargumente. Hüva, abielu mõistet saab kaitsta, aga kui mingi hulk täiskasvanuid soovivad registreerida oma kooselu rohkem kui ühe inimesega, siis mis peaks olema alus nende takistamiseks?
Klassikalisest konservatiivsest ühiskonnast oleme me 20. sajandi jooksul liikunud liberaalsesse ühiskonda. Kui Victoria ajastul oli moraal piisav argument kellelgi millegi keelamiseks, siis liberaalses ühiskonnas ei ole. Keelamise alus saab olla vaid see, et selline tegevus kahjustab kellegi teise elu või tervist või vara. Eesti oli NSV Liidu koosseisus kauem konservatiivse maailmavaate raamides, mis on kohalikud inimesed (eelkõige vanema põlvkonna) kasvatanud üles teatud moraalsete väärtuste toel. Sellistest lapsepõlves omandatud väärtushinnangutest on väga raske loobuda, kuigi ebameeldiv üllatus on kahtlemata olnud see vihane ja kohati irratsionaalne sallimatus, mis paljude inimeste sõnavõttudes välja kumab. Üllatavalt paljudel juhtudel kaasneb sellega ka igasugune viisakusnõuete eiramine, sealhulgas avalikkuses tuntud inimeste puhul. Nõukogude mentaliteet elab meis veel sügaval sees edasi.
Tööandjal on õigus seada vanuseline piirang mingile ametile, mida ta pakub. Presidendi ja Riigikogu liikme tööandja on Eesti kodanik, kes on vastu võtnud põhiseaduse, millega ta on kehtestanud teatud ametisse kandideerijatele teatud piirangud. See ei ole mitte kuidagi vastuolus põhiseaduse paragrahviga 12.
Mis puutub seadusloome kuludesse, siis see argument on, vabandage väga, lihtsalt idiootlik. Et jätame seadused vastu võtmata ja saadame parlamendi laiali, kuna seaduste vastuvõtmine maksab?