minu viga. seadsin oma mõttekonstruktsioone üles kirjutades ise ootused liiga kõrgeks.
see, mida sina, olehyva, mu lausetes õigeks lugesid ja see, kuidas sa neid mõtteid enda jaoks tõlgendad, on arvatavasti siiski midagi muud kui see, mida mina mõtlesin, aga las see olla nii. ma olen sellega arvestanud.
põhjus, miks ma just rahulolu seksi tasandil ning rahule jäämise suhtega tervikuna ja üldse selleks üheks mõõdupuuks välja tõin, seineb nendes teistes seostes, mida ma siin näen. näiteks rahulolu-andmine. rahulolu saab mõjutada selle kaudu, kui palju sa ise välja jagad ja annad. ühe osapoole rahulolu ei pruugi tingimata võrduda sellega teise osapoole jaoks. „keskpärane“ on üksikisiku hinnang oma rahulolule, kas seda oli vähe, keskmiselt hea, piisav, palju jne. andmine ja saamine niisiis ikkagi. kui mõlemad näevad seda, et on võrdselt saanud ja võrdselt ka endast andnud, siis puudub ka keskpärasus. selle asemel nähakse näiteks erakordsust. rahulolu on palju suurem. keskmise tulemusega ei pruugi meeskonda üldse sissegi pääseda. st et juba enda rahulolu huvides on mõtet rohkem anda ja teha seda võimalikult üle keskmise tulemuse.
