Ma tean paari naist, kel ei ole kunagi kedagi olnud. Vähemalt üks neist on ilus, haritud, majanduslikult heal järjel ja seltskonnas ka päris müürililleks ei jää.
Kaasaegses ühiskonnas on inimese jaoks tohutu hulk ahvatlusi ja pealtnäha piiramatult võimalusi. Lisaks muule võimalus valida isiklikke prioriteete. Kui prioriteediks on karjäär ja raha, siis jääb eraelu kõrvale. Kui meediast on silma jäänud ideaalmehed, siis ei taha valida lihtsat külapoissi.
Nende ahvatluste ja võimaluste häda on paraku selles, et suur osa kaasaegsest ühiskonnast ei ole mitte sisuga, vaid kestaga. See tähendab, et väljast hiilgab ja tõotab, aga lähemal tutvumisel ei ole midagi peale hakata. Elu ongi suuresti nagu Hollywood, kus pealtnäha kõige ahvatlevama välimusega naine ööklubis ei pruugi olla üldse naine või siis ei pruugi olla seksuaalselt aktiivne. Kus pealtnäha kõige säravam karjäär ei pruugi pakkuda midagi ei hingele ega rahakotile.
Kui nüüd naine otsustab, et ta tahab ainult kõige paremat, siis Eestis jääb ta üksikuks. Sest kõige parem, paraku, on olemas vaid Hollywoodi filmides.
