Kas "kättesaamatu" ei ole antud juhul ääretult subjektiivne hinnang? Ja selle asemel, et otsida võimalus ja teema, kus saaks mööda astmeid ja küüre ronida ja end näitama hakata, on tegelikult avanenud võimalus tundma õppida, miks ja kuidas need väärtushinnangud erinevad? Sest kättesaamatus võib ju vabalt seisneda ka väärtushinnangute (kasvõi pisiosaliselt) paindumatus erinevuses?
Nii nagu paljude naiste jaoks on muidu ahvatlev, meeldiv ja atraktiivne mees (või naine) kättesaamatu omaenese kehtestatud piiride tõttu (pere, suhe), on need piirid mõnikord ka materiaalsed, vaimsed, sotsiaalsed jne. Ja meestel samamoodi.
Selliste vestluste puhul nähakse teise inimese piiri ja piire kui väljakutset ja asutakse tõestama vastupidist.
Jah, piirid on absoluutselt nihutatavad ja inimese väärtushinnangud muutuvad ajas ja ruumis. Kinematograafias nimetatakse seda karakteri arenguks ja areneb (või eriti halbade asjaolude tõttu- taandareneb) ka inimene. Aga nad ei ole olematud ainult selle pärast, et keegi n aastat tagasi mõtles või toimetas teisiti.
Selle asemel, et leida elust või kirjandusest mingi erand või isiklik näide, et selle abil inimest läbi tema seisukoha ümberlükkamise tümitada, saab tegelikult läbi uudishimu lihtsalt midagi huvitavat teada saada, mis loodetavasti ka enda piiridele mõju avaldab.
Sest ega jäigad piirid ei tee teised meie jaoks kättesaamatuks. Vastupidi. Kui inimesed oleks legoklotsid, oleksime ammu välja surnud, otsides seda ideaalselt sobivat ja samal ajal kättesaadavat.