Olen oma kogemuste põhjal aja jooksul täheldanud, et pisut vormikamad naised kipuvad olema himuramad kui saledad ja on vabamad proovima erinevaid asju.
Tahtsin uurida, kas ka teistel meestel on sarnaseid tähelepanekuid olnud? No selleks, et oskaks fookust suunata. Sest võib-olla tõesti seni on lihtsalt naistevalikuga õnne olnud.

Looduses valitseb tasakaal. Seal kus on ära võetud on millegi muuga asendatud. Pimedal on hea kuulmine, paksudel on vaba hing jne jne.
Vahel on ka tühjus täiuslikkus või täiuslik tühjus.

Kui sedasi filosoofiliseks minna, siis üleüldises plaanis valitseb universumis entroopia ja kõik muutub lõpuks niikuinii ühtlaselt korrapäratuks aatomite massiks.
Aga hetkel veel osa sellest massist ikkagi üritab vähem või rohkem korrapäraselt vahekorda astuda.

Paksemad naised on ilmselt kogenud mitmekesisemat suhtlemist ka äraütlemiste näol ja väärtustavad suhtlust rohkem. Mis teeb nad paradoksaalselt isiksustena paremateks.
Üldiselt ei oska inimene hinnata seda, millest ta puudust pole tundnud.

Sul on minuarust õiged mõtted. Olen isegi tähele pannud, et vormikamad hindavad tähelepanu palju rohkem- või mõistlikumalt.
Siis võiks edasi mõelda, et äkki seal on ka selline seos. Et kuna vormikamad mõistavad, et enda võimaluste suurendamiseks on äkki mõistlik tähelepanu suunata mehele, st tunda huvi mida ta räägib, soovib ja rääkida jutule kaasa- võrrelduna saledatega, kes eeldavad peapingutust mehelt. Siis loomulikult tõstab see mehe ego- olla tahetud ja kuuldud ning laseb tal tunda end vabamalt. Tekib selline isetoitev ring, mis mõlemat üles kütab.

Delikatesse nauditakse tõeliselt siis, kui neid harva saab. Kui nad on sul aga igapäevaselt söögilaual, siis ei tundugi nad enam nii erilised. Tahaks midagi veel paremat.

Tähelepanuvajadus ei sõltu väljanägemisest vaid eelnevatest elu traumadest.

Ja seksi tahtmisega on ka sama eelneva elu traumade küsimus.

Samas olen mitmekümmneid kordi kuulnud naistelt jutte, kuidas neid pubeka eas seksuaalselt ahistati. Sugulaste, isade vahel isegi ka emade poolt väärkasutatud. Ühtegi juhust kontrollida ka ei saa. Aga see kogus on hämmastav. Jääb mulje, et 80nendate algus oli väga kohutav elu.
Aga vbla on need vabandused, vbla on need kaastunde meelitused hoopis.

Copy, kes sulle sellist tarka juttu küll rääkinud on😃.
Et siis kõikdel näitlejatel, lauljatel, õhtujuhtidel, saatejuhtidel jne, on tähelepanuvajadus tänu eelnevatele elu traumadele…
Oh jahh…

Edukatel on.

Mu meelest osad ongi lihtsalt juba lapsest saati edevamad ja suurema tähelepanuvajadusega, kui mõned teised ning mingeid traumasid ei pruugi küll olla.

Ega trauma katastroof ei pea olema.
Piisab mõnest väikesest intsidendist mis ei tundugi traumana. See käib väga lihtsalt.

Ah jäta Copy.
Osadel on põlvkondade kaupa kuulsuse ja tähelepanu janu, kuna nad ongi artistideks loodud.

Kindlasti olete tundund "tugevat torget", kui keegi ütleb midagi. Piisab kui see ütleja ütleb seda õigel ajal õiges kohas õiges kontekstis ja piisavalt palju. See võib jälje jätta.
Aastaid hiljem kui tekib vajadus elu analüüsida, siis jõuadki selle ütluseni välja.

Sünnime kõik ühesugustena. Va meditsiinilsed erinevused.

Ja tänu sellele tekib tähelepanuvajadus?

Sa seda pole kuulnud, et geenid mängivad ka väga palju rolli?
Pole me midagi sündides kõik ühesugused…

Karolina sa ei ole vist pidanud oma elu kunagi analüüsima? Ilmselt sa ei mõosta siis ka teisi, et miks nad midagi nii teevad.
Uuri seda. See on päris huvitav teema.

Kuskil sa kilkasid, et oskad hästi inimesi tunda ja nende pahed kohe välja tuua. Seega sa pead psühholoogiast vägapalju teadma. Või siis?

Eks loomulikult põhjuseid võib alati erinevaid olla, kuid sa kukkusid väitma, et tähelepanuvajadus sõltub ainult eelnevatest traumadest ja minu silmis see nii pole.

Jah nii on nagu ütlesin.

Igal oma nägemus asjast ja nii on tõesti.

See pole nägemus. See on teadus. Selle jaoks on suisa mitmed instituudid loodud.

Siis seleta mulle lahti see põlvkondade kaupa tähelepanuvajaduse janu..mis traumad neid siis saadavad?

No vanavanaisa oli näitleja või midagi, siis iisa ja onu ja kellegi vanatädi jnejne. Lapsele pannakse surve peale. Ja kuna tutvused on juba ees, siis läheb koolivärk libedamalt. Lihtne.

Muideks, trauma ei ole alati paha juhtum. See võib täiesti rõõmus sündmus olla, mis muudab elu.

Kuigi pean tunnistama, et see on mulle ka segaseks jäänud, et kustmaalt hakkab meditsiiniline juhtum.
Igasugune kõrvalekalle on neuronite ehk särtsu liikumise häire aga kuidas siis traumad neid mõjutavad. Peab veel tudeerima

Kui sul ikka vastavat annet pole, siis ei loe lapse sundimine mitte midagi.

Ma ju ütlesin, et edukatel on. Aga mis sa arvad, kuidas see anne tekib?

No oleneb mis andest jutt käib, kuna lauljat näiteks välja ei pigista sundimisega v mis?

Laulja naudib esinemist näiteks. Võiks ju lihtsalt lindile laulda.
Kuulsusejanu?

Ma pidasin silmas seda, et ilusat lauluhäält on ka vaja, ehk siis kaasaantud annet.
Seega ainult vanemate soovist ei piisaks, et mu lapsest laulja saaks.

Jah muidugi. Ilma selleta pole lootustki.

Põlvkondade kaupa ei tähenda üldse midagi geneetilist. Siia lisandub hoopis kultuuriline kontekst, mis seisneb väärtuste edasiandmises.
Jah, läbi füsioloogilise eripära võib vaadelda ka nn iseloomu, kui hormoonide ja retseptorite jms pärilikku omadust, mis võib mõjutada teatud suundade vastuvõtlikkust, kuid see pole lõplikult määrav.

Selle tähelepanuvajaduse ja kuulsusejanu taga peitub tihti alaväärsus kompleks. Tekib vajadus tõestada, et ollakse sama hea või paremgi veel kui teised. Ka sellel põlvkondade värgil. Poeg ei taha olla viletsam kui isa. Ja Copyl on õigus, protsessi võib algatada mingi juhuslik süütu kommentaar.
Targad teadusemehed on väitnud, et väga .rängad tagajärjed on seksuaalsel halvustamisel.

Copy inimajus on umbes 86 miljardit neuronit. Igaühel neist on umbes kümme tuhat ühendust teiste närvirakkudega. Tegelikku tööd ajus teevad sellel tohutul teedevõrgustikul liiklevad ajuaktiivsuse mustrid. Need mustrid tekivad sellest, et üksikud neuronid on lühiajaliselt aktiivsed - nad saadavad välja tillukese elektrilaengu, mis liigub sõnumina kõigi nende tuhandete närvirakkudeni, mis on selle neuroniga ühenduses.Korraga on aktiivsed 10 000 000 neuronit. See muster muutub pidevalt, sest aktiivsed on erinevad närvirakud isegi siis, kui me mitte midagi ei tee. Iga neuron on aktiivne umbes millisekundiks.
Jutu mõte on selles, et selles, et elu jooksul läbime ainult tibatillukese osa võimalikest mustritest. Ehk me elame läbi oma mustrite jada, mis on ainult üks trajektoor lõputult paljudest teistest...
Minu jaoks on olnud pigem huvitav see, millist mustrit keegi elus läbib. Kas inimene valib aju vabaduse ehk ise kontrollib oma ajus ringlevaid mustreid või ajuvabaduse. Loomulikult saab ajuaktiivsuse mustreid mõjutada, sest kõik meie mõtted, tunded, tahtmised põhinevad ajul.
Meie ajuaktiivsuse mustreid mõjutavaks keskseks faktoriks on võitlus emotsionaalsemate ja ratsionaalsemate protsesside vahel. Emotsioon või tung suudab häirida mõtlemisega seotud aktiivsusmustreid. Toimub võitlus kahe ajupiirkonna vahel. Aju vanemad süsteemid, mis genereerivad emotsioone ja tunge, suruvad peale oma mustreid ja takustavad nooremates piirkondades toimuvate mustrite kulgemist.
Väga tähtsat rolli mängivad kaks süsteemi: esiteks prefrontaalse korteksi ehk otsustusprotsesse reguleeriva ajuosa keerukas tegevus ja teiseks keskaju süsteemid, mis on seotud tasu, motivatsiooni ja ihade tekkimisega. Sellesama prefrontaalse korteksi ülesandeks on võtta vastu infot aju eri osadest, töödelda, integreerida ning teha läbimõeldud otsuseid, mis võiks teenida meie pikemaajalisi huve ja viivitada tasu saamusega. Kui aju prefrontaalne korteks on hästi arenenud ja treenitud, aitab see igasugustele impulssidele paremini vastu seista ja langetada meie kaugemaid eesmärke teenivaid otsuseid. Näiteks ülikoolis loengut kuulata ehkki ihas on lõbusam istuda 😀
Teine mehhanism on keskaju dopamiinisüsteem, koondnimetus tervele hulgale neuronitele ja ajuosadele, mis tegelevad neurotransmitteei dopamiini tootmise, vabastamise ja vastuvõtmisega. Dopamiin ei edasta ainult naudingutunde signaale, vaid seostub ka motivatsiooni, ootuste ja õppimise mehhanismidega. Teisisõnu aju otsingu- ja taustsüsteem, mis suunab meie ajuaktiivsuse mustreid stiimuli või tegevuse poole, mis on varem tekitanud hea tunde või on ennustanud potentsiaalset tasu. Tänapäeva kontekstis on just dopamiinisüsteem see, mida reklaamitegijad, videomängude loojad ja sotsiaalmeediaplatvormid on õppinud ära kasutama.
Need on üles ehitatud nii, et pakuvad järjest väikeseid dopamiini tasusid, laigid, kommentaarid jne. Mida rohkem on aju nö treenitud viivitamatult mõnu saama ja nautima lühiajalisi rõõme, seda vähem vaba on ta nö sõltuvusest. Sõltuvus tähendab seda, et dopamiinusüsteem on omandanud väga tugeva kontrolli, et inimene ei suuda ise enam oma käitumist juhtida ( alkoholism, suitsetamine, hasartmängusõltuvus, digitaalne sõltuvus sh sotsmeedia tarbumine, tugev seksuaaltung jne)
Kahjuks sõltuvuses olev inimene ei ole enam vaba.
Iga ininene peaks teadma, et kui ta midagi " tahab", ei tähenda et ta on selle vabalt valinud. Kui meid mõjutatakse läbi meie dopamiinisüsteemi, siis tegelikult me ei vali ise, seega ei loe lihtsalt, kas me tahame või ei. Loeb, kuidas me tahame ehk millune süsteem meie sees tahab. Kui meid juhivad aju vanemad süsteemid, keda ei huvita meie pikemaaegsed plaanud ja eesmärgid, vaid nauding siin ja praegu, siis me tegelikult ei vali ise.😌

Lähen nüüd koeraga jalutama!

Vau Hostinne, sa vist kirjutasid Iha ajaloo kõige pikema kommentaari. Mis on igast otsast õige🙂
Kuigi ka Copyl on oma point. Trauma on nagu rusikahoop näkku, sa ei saa sellele kuidagi reageerimata jätta ja see koheselt mõjutab aju vanemaid osasid, mis võtavad kontrolli- jää ellu. Mis ei tähenda, et see su kogu elusaatust peaks hakkama juhtima.
Miks lapsepõlvetraumad kipuvad kõige hullemad olema, on, et enamik meie peamisi mõttemustreid sel ajal luuakse ja siis jooksvalt õppides ja elukogemusega aja jooksul korrigeeritakse. Aju noorem osa pole aga sel ajal veel õppinud kontrolli oma kätte võtma.
Aga nt. Ütleme lapsena sul on normaalne pere. No ema isa vahest ikka tülitsevad aga muidu ikkagi armastavad üksteist ja sa näed üldjuhul hellust ja hoolimist üksteise osas. Ja nüüd ühel päeval näed õues kuidas naabrimees läheb naisega tülli. Mitte sedasi lõbus koomiliselt vaid ikka sedasi, et verd ja tatti on kogu õu täis. Lõpuks politsei kiirabi ja kogu krempel. Kuidas selline trauma sinu mõtlemist mõjutab?ü

Aplaus, Hostinne! Jaan Aru poleks ka paremini kirjutanud.
Selle teemaga seonduvalt võiks siis arvata, et tüsedamatel on dopamiinisüsteem suuremat kontrolli omav?
Mis on ka loogiline, sest söömine on mõnu ja seksuaalsus on mõnu.
Minuga on ka nii, et lisaks hüperseksuaalsusele meeldib väga süüa. On ilmselt ainult aja küsimus, millal ennas paksuks õgin, mis kinnitab teemat.