sa tahad kõigeteadja olla, aga keegi ei ole seda, brillamento.
tead, paar päeva tagasi õppisin ma õige natuke lavakõnet ja selle sees ka rapoor-tehnikat. rapoor on tehnika, mis õpetab enda tegevuse teiste vajadustele vastavaks kohandamist ehk siis see treenib sind olema selline, nagu kaasvestleja tahab, et sa temaga suheldes oleksid. sideme loomine, kuidas „sõnadeta“ suhelda. kui tahad sidet luua, räägi teisega tema keeles. jms.
ma toon sulle sellest ühe näite. selle õppe käigus tehti mulle näiteks selgeks, et "aga" sõna lause sees mingi teatud mõtteosa katkemise koha peal ja uue väite ees kasutada pole hea taktika, kui tahad sidet luua, vaid pigem on see sideme tekkimist välistav, sest viitab tegelikult vastandamisele ja võrdlemisele ehk siis sellisele käitumisele, mida üldiselt inimesed heas läbisaamises olles vältida püüavad.
ise me ei pruugi oma kõnes seda tähele panna, mida me oma sõnadega lauses rõhutame, aga sõna „aga“ kasutamisega võime me kaasvestleja meile meelepärasest positsioonist välja tõrjuda ja ta kaitsepositsiooni panna. tahtmatult. isegi siis, kui me ise selle peale ei mõtle.
näiteks sellised algused nagu „sina oled....“ ja „aga mina küll...“ või siis sinu praegune tekst, kus olid sees „eks ma olen ka...“ ja siis kohe „aga üldiselt ma...“ jne.
sa võrdled mind endaga. mitte ei otsi sarnasusi, vaid vastandad. miks?
mina ka ei teadnud seda enne, kui palju ma olen „aga“ kasutanud, aga (jälle!) nüüd tean ja püüan vähem seda teha ja kõnes vastanduda
parem on rääkida „ja“- kui “aga“-vormis. kui „aga“-sid tajutakse vahel negatiivsena, siis „ja“ on neutraalsem.
ja kui sa nüüd tähelepanelikult vaatama hakkad, siis kui palju sa näed siin neid, kes ei püüa kellelegi vastanduda?
eriti nagu ei näegi neid või mis sa arvad?
nii et ära püüa luua vastandusi mitte inimestega, vaid põhimõtetega. väitle ja ületa teised vaidluses, aga väldi teisest üle astumist.
natuke aega tagasi solvasid sa kellegi tundeid tema litsiks nimetamisega. mäletad seda veel?
räägiks siis sellest ette jäämisest ja negatiivsusest ka.
kas sinu arvates jäi jf mulle ette, brillamento?
sest see oli viimane asi, millele sa reageerisid.
äkki ta ei jäänud, vaid äkki oli küsimus selles, et ma tahtsin lihtsalt tema tähelepanu juhtida sellele, kui võimalusele midagi ise ära teha, kui võimalusele enda käitumist jälgida, seda reguleerida, parem teisest olla?
kas me mitte kõik seda tegema ei peaks?
sa räägid mulle mingist tasakaalust ja selle kaotusest. kuidas see teema sisse tuli?
mina ei ole oma tasakaalu kaotanud
ja ma ka ei usu seda, et ma sel juhul, kui ma seda teeksin, kuidagi teistest eristuksin
sa ei tea mind sel määral, et mind ja mu seisundeid hinnata
ning üldiselt (sinu väljend) mulle ei meeldi, kui mulle minged „värvilisi lappe“ külge õmblema hakatakse ja üldistustesse valgutakse. mina püsisin küsimusega antud teema kontekstis, sest rünnatu oli teemaalgataja ja tegin oma tähelepaneku. sina valgud sellest välja ja lähed isiklikuks
valikute küsimus. meie hoiakud on aga need, mis valima panevad.
minu arvates oli minu lähenemine heatahtlik, mitte negatiivne. kui sina nägid seal midagi muud, siis tuleb sul vastust otsida endast, mitte minust
pikemalt rääkida sel teemal ma enam ei tahaks