ma üritasin sul silmaklapid peast tõmmata, aga sa tõmbasid need endale jätte ette tagasi.
kes on see keegi, kes rääkida ei taha ja oma abikaasaga suhtlemise asemel teiste seltsi eelistab ja seal oma mure maha laeb?
kas te mitte mõlemad seda ei tee? naisel sõbrannad, sinul selleks sõbrad.
käite ringiga oma probleeme lahendamas ja otsekontakti te näiks mõlemad nagu vältivat.
kas saab süüdistada ainult naist selles, et tema sinuga rääkinud ei ole?
võib-olla ta tunneb sõbrannade seltsis ennast pingevabamalt kui sinuga suheldes, nendega saab igal ajal kontakti ja temast ei tõmbuta eemale, saab vabalt muresid arutada.
sina jällegi võtad mõned õlled ja jääd sõpradega rääkima.
sa ei taha hästi enda viga näha, aga sul on samad vead, mis temal.
te kumbki vist ei väljenda ennast otse ega räägi otse neist tunnetest, mis teis tekivad või pole osanud süüdistamata seda teha.
kui sa saaksid lahti oma süüdistavast hoiakust ja ning naine enda omast ning te tuletaksite oma kooselust endale meelde selle, kuidas sa teinetisega varem kontakti saite, siis hakkab ehk midagi ka lahenema.
proovi kompromissi.
saan aru, et sulle tehakse mingeid etteheiteid ja et sulle neid kuulata ei meeldi, aga kui sa tõmbud juba enne naisega rääkima hakkamist ja tema ära kuulamist kohe temast eemale ja ennast tema ees suled, siis sa ei saa ka osa sellest heast, mida sul on vaja temalt kuulda. ta ei saa sind ka armastada siis. pole head ilma halvata. kannata see ebameeldiv tõde lihtsalt ära. muidu te ei liigu edasi.
võta seda kui üht võimalust õppida midagi oma suhte kohta, mitte kui lõplikku tõde.
täielikku tõde saab sulle pakkuda ainult sinu oma naine ja seda siis, kui te mõlemad uuesti teineteisega suhtlema õpite. aga seda muidugi eeldusel, et huvi selle vastu on mõlemapoolne.
kui sa mõistad õiged asjad siit välja lugeda, siis võib olla, et oled probleemi lahendamisele sammu lähemale astunud.