kunagi sai Saksamaal natuke reisitud teistega ja mul on sellest ajast veidi piltegi, aga ma ei ole ise tahtnud neid eriti vaadata
pole tahtnud, kuna igalt pildilt vaatas mulle vastu lõualott
või siis midagi muud. sel ajal ma olin veel kogukam ka igalt poolt.
vat siis ma häbenesin ennast.
ega ei olegi vist eksponeerinud neilt pilte kellelegi.
nad asusid mul kusagil tagumisel riiulil teiste „ilusamate piltide“ taga ja all ning mitte keegi peale minu ei pidanud neist teadma
ma ise polnud veel siis teadlikki sellest, et mul lõua alla lott kogunenud oli, aga
see fotograaf, kes meiega koos oli, oli eriti osavalt selle pildi peale saanud.
krt polnud asendit, kus see ei oleks mulle ennast meelde tuletanud
aga tegelikult on hea, et sain ennast kõrvalt vaadata. enam pole kunagi nii olnud