Boaaa. jah, selline see eksistents ongi - pidev millegi vajamine.
enamuse ajast me ju rahuldame mingeid vajadusi, mida me arvame või teame endal olevat, või mis on elu jätkumiseks meile vajalikud ning mis samas tagavad ka selle heaolutunde, milleta me ei saa.
seda - elu vajadust me ju tegelikult rahuldamas olemegi (enamasti instiktiivselt). see, nagu ka teised vajadused tagavadki meie eksisteerimise.
ma arvan, et kui me heaolutunnet enam ei vajaks, siis me ei teeks ka enamus asju. ei tegeleks ka enam endaga (enda kehaga ja selle vajadustega nt).
ma teen näitlikult.
kui keha vajadusi enam ei rahuldata (nt kui nälgid), siis see annab sulle igati sellest teada ja sa tunned ennast halvasti teatud aja. su enesetunne halveneb seni, kuni oled saanud selle, mida vajad. et sul oleks, hakkad sa tegutsema. ja tegutsed, kuna sul on elutung, tahe olla jne. samas sa tahad endale ka teist enesetunnet – sa tahad heaolu ja enda vajadusi rahuldades sa selle saadki.
nii kaua, kuni sa ei saa vajalikku, on su enda keha sunnitud olema teisel rezhiimil, asendamaks seda, mida ta ei saa ja seda selleks, et funktsioneerida.
sama on minu arvates ka teiste vajadustega.
isegi siis, kui sa eirad neid ja ei tegele nendega, sa tegelikult rahuldad neid ikkagi, aga seda n-ö teisel rezhiimil (nagu kehagagi) – alateadlikult. teadlikult sa arvatavasti valid enda vajadustele mingi rahuldava variandi, aga alateadvuses on teine vajadus. sa vaid asendad selle teise asjaga.
on ju igasuguseid asendustegevusi on olemas. isegi selliseid, mida meile ei peaks tarvis olema, aga mida me tekitame endale vajadustena ise juurde (nt narkootikumide või teiste ainete tarvitamine – see on sama asi).
nii kaua tekitatakse, kuni ei ole enda tegelikest vajadustest teadlikuks saadud ja nendega tegelema hakatud.
kuni seda ei tehta, seni ei saagi teistest (asendus)tegevustest vajalikku rahuldust tunda.
jah, teatud aja saab ja on heaolutunnegi jne, aga kuna vajadust ennast eriti eirata ei saa (see tahab ikkagi rahuldamist), siis tehakse seda veel.
