On pilke, mis ei küsi luba, aga jätavad jälje. Need sünnivad hetkest, kus sõnad muutuvad üleliigseks ja õhk hakkab vaikselt särisema. Täna räägime pilgust, mis võib olla süütu või ohtlikult ahvatlev – relvast, mida kantakse silmis ja mille mõju sõltub täielikult sellest, kellele see on suunatud 😏

Mõni pilk ei ole tõesti lihtsalt pilk- on hoopis vaikne käsk. Pilk libiseb üle naha ja ennem kui mõistus jõuab reageerida, peatab liikumise, paneb hinge kinni hoidma. Mitte jõuga, vaid potensiaaliga. Selline pilk ei kisu riideid küljest, vaid teeb need äkki üleliigseks; mitte alasti olemise pärast, vaid tunde pärast, et sind on juba nähtud.
See on mõju, mis ei ründa, vaid kutsub. Halvab just nii palju, et tahad ise sammu lähemale astuda. Ja kogu relv peitub selles, kellele see pilk on suunatud – valele inimesele mööduv vari, õigele… aeglaselt avanev uks.

Aga kui on kõõrdsilm? On ta siis vari või pöörduks?

Kõõrdsilm võtab kõrvalt.