The Economist kirjutas sel teemal umbes aasta tagasi, artikli kopeerisin kusagilt Eesti väljaandest, rikkudes autorikaitseseadust:
Briti juhtiv uudisteË›urnaal The Economist kordab 20 aasta tagust üleskutset: keelustamine on nurjunud ning legaliseerimine on kõige vähem halb lahendus.
Sada aastat tagasi kogunes Šanghais rühm välisdiplomaate eesmärgiga kehtestada esmakordselt ajaloos piirangud narkootilise ainega kauplemisele. 1909. aasta 26. veebruaril lepiti kokku Rahvusvahelise Oopiumikomisjoni asutamises — vaid paar aastakümmet pärast seda, kui Suurbritannia oli lõpetanud sõja Hiinaga, mille põhjuseks oli vajadus kindlustada endale õigus tollesama narkootikumiga äritsemisele.
Sellele on järgnenud terve laviin tuju ja taju muutvate ainete keelustamisi. 1998. aastal pani ÜRO Peaassamblee liikmeriikidele kohustuse saavutada “uimastivaba maailm” ning “elimineerida või märkimisväärselt kahandada” oopiumi, kokaiini ja kanepi tootmist aastaks 2008.
Poliitikud armastavad sedasorti lubadusi anda. See leevendab moraalset ärevust — jõudu, mis juba sajandi vältel keelustamisi mahitanud on. Eesmärk on süstida kindlustunnet kogu maailma teismeliste lapsevanemaisse. Ometi on selliste lubaduste jagamine ääretult vastutustundetu, kuna neid lihtsalt ei ole võimalik pidada.
Sel nädalal kogunevad kogu maailma ministrid Viini, et kehtestada rahvusvaheline uimastipoliitika järgmiseks kümnendiks. Paljud neist väidavad kahtlemata nagu mõned Briti kindralid Esimeses maailmasõjas, et vaja pole muud kui jätkata jõuliselt vanaviisi. Tegelikult on sõda uimastitega aga olnud lauskatastroofiline, luues arengumaailmas surnult sündinud riike samal ajal, kui rikkamates riikides nõuab sõltuvus karmi lõivu. Igas mõistuspärases mõttes on see saja-aastane võitlus olnud kitsarinnaline, mõrvarlik ja mõttetu. Just sellepärast usub The Economist endiselt, et kõige vähem halb poliitika on uimastite legaliseerimine.
“Kõige vähem halb” ei tähenda “hea”. Ehkki tootjariikide jaoks kindlasti parem lahendus, tooks legaliseerimine kaasa (erinevad) ohud tarbijariikidele. Nagu allpool täpsustame, kannataksid seeläbi paljud haavatavad uimastipruukijad. Meie arvates aga oleks suuremal osal neist sellest siiski kasu.
Märgid nurjumisest
Tänapäeval ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo enam uimastivabast maailmast ei räägi. Hoobelda pole muuga kui uimastituru “stabiliseerimisega”, mis tähendab, et endiselt tarvitavad seadusega keelatud uimasteid umbes 200 miljonit inimest ehk 5% maailma täiskasvanutest— enam-vähem sama suur protsent kui kümne aasta eestki. (Nagu enamik väidetavaid fakte uimastikasutuse kohta, on seegi vaid umbkaudne hinnang: tõendite kogumise komplitseeritus on üks uimastite illegaalsuse ühiskonnakahjulikke tagajärgi.)
Kokaiini ja oopiumi tootmine on tõenäoliselt umbes samal tasemel kui kümme aastat tagasi; kanepit toodetakse rohkem. Kokaiini pruukimine Ühendriikides on pärast 1980. aastate buumi aeglaselt kahanenud, kuid seegi graafik kõigub (1990. aastate keskel olid näitajad kõrgemad), ning mitmel pool maailmas, kaasa arvatud Euroopas, tarvitamine hoopis kasvab.
Seda aga mitte pingutuste nappuse tõttu. Ainuüksi USA kulutab igal aastal 40 miljardit dollarit uimastite pakkumise elimineerimiseks. Igal aastal vahistab see riik 1,5 miljonit oma kodanikku uimastirikkumiste eest ning paigutab pool miljonit neist trellide taha; karmid uimastiseadused on peamine põhjus, miks üks viiest mustanahalisest Ameerika meesterahvast elu jooksul vähemalt korra Rootsi kardinate taha satub. Arengumaades valatakse verd peadpööritavas tempos. Mehhikos on alates 2006. aasta detsembrist uimastisõjas tapetud üle 800 sõduri ja politseiniku (kogu riigis hukkub kodanikke aastas koguni enam kui 6000). Eelmisel nädalal poliitmõrvati järjekordse uimastitest äraaetud riigikese — Guinea-Bissau — president.
Ometi on just keelustamispoliitika see, mille tõttu narkosõdalaste pingutused liiva jooksevad. Illegaalse aine hinda ei määra niipalju tootmise, kuivõrd levitamise maksumus. Võtkem näiteks kokaiini: juurdehindlus kokapõllu ja tarbija vahel on enam kui sajakordne. Isegi kui taimemürkide puistamine kopteritelt kohalike talumeeste põldudele kergitab kokalehe hinna kohalikul turul neljakordseks, mõjutab see vähe tänavahinda, mille määrab eelkõige kokaiini Euroopasse või USAsse toimetamise riskantsus.
Tänapäeval hõivavad uimastisõdalased enda väitel ligi poole kogu toodetud kokaiinist. Viimase aasta vältel paistab tänavahind Ühendriikides olevat kerkinud ning aine puhtus kahanenud. Pole aga sugugi kindel, et hinna tõustes nõudlus väheneb. Teisest küljest leidub ohtralt tõendeid selle kohta, et uimastiäri kohaneb turusituatsiooni valitsustepoolse segipaiskamisega märkimisväärselt kiiresti. Parimal juhul ei tee tõhus uimastikontroll muud kui lihtsalt suunab tootmise mujale. Seepärast ongi oopiumitootmine kolinud Türgist ja Taimaalt Myanmari ja Afganistani lõunaosasse, kus õõnestab lääneriikide võitlust Talibaniga.
Globaalne maffia
Tõepoolest, selle asemel, et kuritegevust vähendada, on keelustamine kaasa toonud gängsterluse enneolematu vohamise kogu maailmas.
ÜRO tõenäoliselt paisutatud hinnangul on illegaalse uimastituru väärtuseks umbes 320 miljardit dollarit aastas. Läänes muudab see roimariteks muidu seaduskuulekaid kodanikke (Ameerika Ühendriikide praeguse presidendi noorpõlve-eksperimendid “triibutõmbamisega” oleks vabalt võinud päädida vanglaseinte vahel). Samuti teeb see uimastid palju ohtlikumaks: sõltlased ostavad lisaainetega kõvasti segatud kokaiini ja heroiini; paljud kasutavad süstimiseks määrdunud nõelu, levitades HIV-i; crack-kokaiini või metamfetamiini lõksu jäänud inimvared elavad väljaspool seadust, ainsateks “arstideks” agressiivsed diilerid.
Kuid kõige rängemat hinda maksavad siiski kolmanda maailma riigid. Isegi suhteliselt arenenud demokraatiad nagu Mehhiko avastavad end pidamas sõda gängsteritega elu ja surma peale. Ameerika ametnikud, kaasa arvatud eelmine “uimastikeiser” (Drug Czar ehk USA Riikliku Uimastikontrolli Büroo juhataja John P. Walters), on tundnud avalikku muret naabruses asuva “narkoriigi” pärast.
Uimastisõja nurjumine on viinud mõned vapramatest kindralitest, eriti Euroopas ja Ladina-Ameerikas, ettepanekuteni nihutada tulipunkt inimeste vangipistmiselt rahvatervishoiule ja “kahjude kahandamisele” (nagu puhaste nõelte jagamine süstivatele narkomaanidele). Selline lähenemine asetaks suurema rõhu rahvaharidusele ja sõltlaste ravile, kahandades samas kokapõõsast kultiveerivate talupoegade tagakiusamist ja isiklikuks tarbeks nn pehmeid uimasteid pruukivate reatarbijate karistamist. See oleks küll samm õiges suunas, kuid on ebatõenäoline, et seda iial piisavalt rahastama hakataks, ning organiseeritud kuritegevuse kõrvaldamiseks pildilt ei teeks see mitte midagi.
Legaliseerimine mitte ainult ei peletaks eemale mafioososid; see muudaks uimastid korrakaitseprobleemist rahvatervishoiu probleemiks, millena neid käsitlema peakski. Valitsused maksustaksid ja reguleeriksid uimastiäri ning kasutaksid sel moel teenitud tulu (koos korrakaitse pealt säästetud miljarditega) rahva teavitamiseks uimastite tarvitamisega seotud riskidest ja sõltuvuse raviks.
Uimastite müük alaealistele peaks jääma keelatuks. Eri uimastid nõuaksid erisugust maksu- ja regulatsioonitaset. Selline süsteem oleks ebakindel ja ebatäiuslik, nõudes pidevat seiret ja raskestihinnatavaid kompromisse. Maksustamisjärgsed hinnad peaksid kujunema selliseks, et tekiks tasakaal ühiskondlike vajaduste vahel ühest küljest kahandada kasutamist ja teisest küljest pärssida musta turgu ning meeleheitlikke tegusid nagu vargused ja prostitutsioon, milleni oma sõltuvust toitvad narkomaanid praegu tihti langevad.
Tootjariikides, kus organiseeritud kuritegevus on keskseid poliitilisi teemasid, pole eriti keeruline veenda avalikkust isegi sellist puudulikku süsteemi omaks võtma. Keeruliseks läheb asi aga tarbijariikides, kus äge poliitiline maadlus käib hoopis sõltuvuse teemal. Paljud Ameerika Ühendriikide lapsevanemad võivad nõustuda, et legaliseerimine oleks õige lahendus Ladina-Ameerika, Aasia ja Aafrika riikidele; nad võivad isegi mõista sellise sammu kasulikkust võitluses terrorismiga. Nende kõige vahetumaks reaktsiooniks jääb aga ikkagi hirm omaenda laste pärast.
See hirm rajaneb suuresti eeldusele, et kui uimastid muudetaks seaduslikuks, pruugiks neid rohkem inimesi. See eeldus võib väär olla.
Uimastiseaduste karmuse ja uimastite tarvitamise sageduse vahel puudub korrelatsioon: range seadusandlusega riikide (eelkõige USA, aga ka Suurbritannia) kodanikud pruugivad uimasteid rohkem, mitte vähem. Piinlikkusest nihelevad narkosõjardid süüdistavad selles ilmingus väidetavaid kultuurilisi erinevusi, kuid isegi omavahel üsna sarnastes riikides ei avalda seaduste karmus sõltlaste arvule mingisugust mõju: karmis Rootsis ja märksa liberaalsemas Norras on sõltlaste osakaal täpselt ühesuurune.
Legaliseerimine võib kahandada nii pakkumist (agressiivsed diilerid (ingl pusher) tegelevad juba määratluse poolest narkootikumide pähemäärimisega) kui nõudlust (kaoks osa keelatud närvikõdi-ahvatlusest). Keegi ei tea täpselt. Keeruline on veenvalt argumenteerida, et toodet, mis on tehtud odavamaks, ohutumaks ja kättesaadavamaks, tarvitatakse vähem. Iga aus legaliseerimise pooldaja peaks arvestama võimalusega, et üldine uimastitarbimine siiski kasvaks.
On kaks põhjust keelustamispoliitika sellele vaatamata pensionile läkitada. Esimene on liberaalsuse printsiip. Ehkki mõned illegaalsed ained on mõnedele inimestele äärmiselt ohtlikud, ei ole enamik neist eriti kahjulikud. (Tubakas on peaaegu kõigist ebaseaduslikest uimastitest sõltuvusttekitavam.) Enamik illegaalsete uimastite, kaasa arvatud kokaiini ja isegi heroiini tarvitajaid pruugib neid aineid ainult aeg-ajalt. Nad teevad seda sellepärast, et saavad sellest naudingut (samamoodi nagu viskist või tubakasigaretist). Riigi ülesanne ei ole neid selles takistada.
Kuidas jääb sõltuvusega? Esimene argument juba puudutab osaliselt lahendust, kuna uimastite peamiste kahjulike mõjude otsene ohver on tarbija. Kuid sõltuvus võib kannatusi kaasa tuua ka sõltlaste peredele, eriti lastele, millega kaasnevad laialdasemad ühiskondlikud tagasilöögid ja kulutused. Just sellepärast peakski sõltuvuse ennetamine ja ravi olema uimastipoliitika esmane prioriteet. Sellest tuleneb ka teine argument: legaliseerimine pakub võimalusi sõltuvuse õigeks ja tõhusaks raviks.
Jagades eri uimastite kohta ausat teavet ning määrates uimasteile vastavad hinnad, võiksid valitsused juhtida tarbijaid kõige vähem kahjulike ainete poole. Keelustamine pole teinud midagi laboratooriumides valmis nuputatud uute uimastite (ingl designer drugs) vohamise takistamiseks. Seadusega lubamine annaks seaduslikele ravimifirmadele motivatsiooni aineid, mida rahvas tarvitab, paremaks muuta. Maksudest laekunud ja kontrolli arvelt säästetud ressursid võimaldaksid valitsustel tagada sõltlaste ravi — mis omakorda muudaks legaliseerimiskava poliitiliselt vastuvõetavamaks. Arenenud riikide edu rahva tubakatarvitamise kahandamisel, mida samuti kontrollitakse maksustamise ja regulatsiooniga, annab põhjust loota parimat.
Kalkuleeritud risk või veel sada aastat läbikukkumist?
The Economist kutsus legaliseerimisele üles juba 20 aastat tagasi. Asitõendeid uuesti üle vaadates osutub keelustamine veelgi laastavamaks, eriti maailma vaeste ja nõrkade suhtes. Nagu näitavad kogemused alkoholi ja tubakaga, ei kihutaks legaliseerimine gängstereid uimastiärist täielikult eemale — alles jääksid maksud, mida vältida ja seadused, millest mööda hiilida. Samuti ei kisuks see läbikukkunud riike nagu Afganistan automaatselt mülkast välja. Meie pakutud lahendus on komplitseeritud, kuid sajandi jagu täielikku ebaõnnestumist on meie arust piisav põhjus vähemalt proovida seda juurutada.
