Mulle meenub see ilus pàev,
kui misterJ mul kùlas kàis.
Oma maasikalòhnaliste kàtega teda aitasin,
selga ja peput òrnalt paitasin.
Siis seal muhu metsas jaaniòòl,
ma olin juskui oleks tòòl.
Rinnahoidja rebenes, kondoom purunes..
sellises kirehoos me olime kogu òò koos.
Nùùd on mòòdunud need kaunid aad,
misterJ ùtleb..olen vana vaal.
Kole ja paks nagu aam.
Ei kòlba sirruke mulle enam, Lubricate on palju kenam.
Noor ja ilus poiss nagu ponks,
teda nàhes mul sùda lòòb jonks ja jonks.
Aga kurja, Lubri mind ei taha,
ùtleb..vanamees sa vaata end.
Sina, vana pàss ei mulle passi,
tahan anda sulle hundipassi.
Àra minu sabas enam aina passi,
mine kiusa parem kassi.
misteJ..le.. tànutàheks tema luuletuse eest
