ma märkasin, bri, et sa räägid tingimusteta armastusest. samas nägin ka siin paari vastuolulist kohta enda jaoks, mis võib-olla ei olegi vastuoluna midagi märkimisväärset ega suurt ja mis võib üldse vabalt ainult minule mõjuda millegi tähtsana, mis sellest rääkima paneb, aga mulle näis nii, et kuigi su väitel peaks olema või on tegemist tingimustevaba tundmusega, siis omad väikesed väljaarvamised oled sa ikkagi teinud ja (olgu või vaikimisi) need tingimusteks muutnud - öeldes no limits sa juba ütled ära, mis on limiteeritud. öeldes, et see ei tähenda kooselu ja samas, märkides, et see tähendab sügavat hoolimist, läheduse vajamist, tundud sa täielikult välistavat oma kohalolu armastatu elus, tugevama sideme, ühise tee. jätad järele ainult läheduse ootuse, igatsuse selle järele. seda kuna kooselu sinu tingimusta armastuse pilti ei kuulu(nud).
kas sügavalt hoolides kooseelu polekski?
ning kas suhtes, kus hoolitakse ja oleks ainult „puhas armastus“, jääks „kepp“ ära? oleks ainult igatsus koosolemise ja keppimise järele?
ma ütlen keppimine, sest sa nimetasid keppimist, aga see on ühele tegevusele lihtsalt teise tähenduse andmine. ma pean seda ikkagi iha, tahte, igatsuste realiseerimiseks. kehadevaheline armastus.
bri, ma ei taha mitte kuidagi ironiseerida su arusaama armastusest ega su tehtud avaldust selle kohta kahtluse alla panna, aga mind üllatas natuke sinu arvamus neist asjust.
kui ma eksin, siis ütle, aga ma ei saa hästi sellisest armastamisest aru
mulle tundub see rohkem väljamõeldusse armumisena, mitte kellegi armastamisena, keda enda lähedal näha tahad. tundus, nagu ei oleks sellisel armastusel niiöelda tavalistes tingimustes elujõudu. nagu eksisteeriks see mingis teises sfääris.
armastuse puhul - olen märganud - otsitakse taga mingit erilist valget maagat, mille juures jääb mõistmatuks, et sama maagiat võib tegelikult ka oma lihtsas igapäevaelus ise luua. armastuse argipäev võib ka ilus olla. ma ütlen võiks ja oleks, kui sõna „argipäev“ peale ära ei ehmatataks.
