ei tea, miks, aga parimad asjad juhtuvad alati kodust eemal olles.
nt aastatetagusest ajast midagi...
meenub lopsakas botaanikaaed ja pime varjatud nurgatagune koht ning kamp kahtlaseid tumedaid kogusid öisel tuulevaiksel ajal müürist kambakesi üle ronimas.

kurat teab, miks me just sealtkaudu pidime minema, aga ju sai otsitud otsemat teed linna minekuks ja paremat kohta kui see me ei leidnud
ja naisterahvad, teadagi, olid koos meestega linna peale jalutama tulnud.
mehed muidugi tahtsid näidata ennast ja hakkasid ees üle müüri minema. naised tulid neile järgi. aeti ennast müürile püsti ja alla hüpates püüti sind enne kätele ja siis alles asetati maha, kuni olime üle. edasi liikusime ainult müürilt müürile. ajasime ennast püsti sinna ja siis peaaegu pilkases pimaduses (ainult paar laternaposti valgustas teed) ja poolvaikselt hinge kinni pidades nihkusime mööda neid müüripragusid ja aedu ja hoove edasi ja tundsime ennast nagu lapsed. käest kinni teineteisel. mulle tundus siis, et see ronimine kestab tunde ja tunde ja et see müür ei saagi otsa. jalad värisesid all. alla vaadata ei julgenud, süda tahtis rinnust välja hüpata, teksad olid ka lõhki mis lõhki peale seda, aga jube hea ja kerge oli olla
midagi sellist ei olegi nagu rohkem tundnud