umarmen, ma olen sinus pettunud. pidasin sind seni väärikamaks ja arvasin, et sa moraalselt nii madalate tegudeni endal laskuda ei luba, aga tundub, et ma olen sinu olemusest ennast eksitada lasknud ja see teeb mulle tuska.
ma ei ole üldse rahul selle tegevusega, mida ma siin nagu teisedki päevi pealt vaatama pidanud olen ja ma mõtlen praegu tõsiselt järele selle üle, kas minust oli õige pea ees su tegevusse siin sekkuda, vahele tulla ja sulle kaitseks ette astuda. mõtlen, kas sinu toetamine siis, kui teised seda ei teinud, oli ikka põhjendatud. ma ise leidsin sellele õigustuse ja arvasin, et ma ei eksinud. mina olin see, kes ütles ühe sõbraliku mõtte ajel välja oma sind toetava arvamuse ja uskus seda, et sul on mõistust panna sellele väiklasele vaidlusele teistsugune punkt ja ma isegi ei kahelnud siis nendes mõtetes, aga praegu ma tahaks oma sõnad tagasi võtta. liiga inetu on see vaatepilt, mis siin minu ees lahti rullunud on. kahju tunnistda seda endale, aga ära moraalset tuge minu poolt enam oota. ma ei saa sind enam kaitsta.
